Iga nädal uus postitus...

.... jah, kindlasti. Nagu näete (või pigem just ei näe), siis ei ole ma taaskord eriti usinalt kirjutanud. Vahepeal tegin ja teen rohkem tööd, käisin matkamas ja peika jõudis kohale, seega ei ole  olnud siin mahti maha istuda, kuigi (kahe)uue postituse pealkirja panin kirja juba mai alguses.
Hakkan siis nö algusest peale jutustama, mis vahepeal toimunud on. Ilma mõttes on olnud nii,et üldjuhul on ilm soe, päikseline ja üle 20 soojakraadi. Vahepeal sadas küll kaks korda ka lund (ühel päeval oli 28 kraadi ja järgmisel päeval oli 3 ja sadas terve päeva lörtsi). Aga nii see ilm siin Kanadas on. Tänaselgi päeval (10.06) on vihmane ja lörtsine, kuigi üleeile oli 27 kraadi ikkagi, eile tuli äge äikesetorm üle mägede ja täna sajab lörtsi.

Seoses ülisoojade ilmadega, mis on mägedest suure osa lumest ära sulatanud ning jõkke suunanud ja nüüd vihmaga on Bow Riveri veetase väga kõrge ning täna hommikul lugesin kuskilt, et osa maantejupist (A1 highway ja Trans Canada Highwayst) Bow valleys on vee tõttu suletud. Kaks aastat tagasi oli siin hästi suur üleujutus, kus veetase tõusis nii kõrgele, et uhtus ära suure silla ja juppe Trans Canada Higwayst, mis on üks suuremiad maanteesid Kanadas. Inimesed jäid oma kodudesse, hostelitesse jms kohtadesse lõksu ning osad inimesed kaotasid oma kodu üldse. Mina elan hetkel kõrgemal, seega kui peaks üleujutus tulema, siis mind see niivõrd ei mõjuta. Võib-olla ei saaks tööle-linna liikuda aga  meie maja jääks vähemalt alles, lisaks on Al'il sahver toidukraami täis ja sellega peaksime ikka omajagu vastu.

Bow River mai keskpaigas. Veetase on madalam kui nüüd aga värv on pruun.

Suur vihm ja runoff mägedest (ehk lume allatulek mägedest) on jõe värvuse tavapärase kristallselge sinikas-roheka vee asemel muutnud pruuniks ja läbipaistmatuks. Ojakesed, kus enne vett ei olnud voolavad nüüd vuhinal. Ilma on siin  imelikud  aga põnevad.

Mai keskpaigas (täpsemini 12.mai) käisin jalutamas on enamvähema tavapärast rada linna ja hiljem ka tagasi. Läksin väikese ringiga, sest tahtsin näha kui palju vett on ühes järves, kus oma esimestel päevadel Canmoreis vaatamas käisin. Lõppkokkuvõttes oli sealkandis suur teeehitus ja ainult suured rekkad sõitsid minust mööda, kes Kanadala omasele viisakal moel hoo maha võtsid, et mitte mind täis tolmutada, mis siis, et mina jalutasin seal kus ei oleks tohtinud. Lõpuks jõudsin oma tavapärasele rajale, mis mulle väga meeldib. Liigub mööda jõeäärt, vahel rohkem metsasees vahepeal aasa peal, linna.  Ilm oli super niiet lõppkokkuvõttes sain ka kena päevituse (mis nüüdseks on maha koorunud ja olen tagasi tavapärases valges olekus).
Tee kodu poolt alustades on umbes selline, et 500 läheb suht tee äärest, siis kaob rada metsa sisse ning jõgi voolab kõrval, kui metsa seest välja jõuan, siis algab imeline jõeaas, kust tee sinkavonak läbi jookseb ning uuesti puude vahele kaob, kuid siis on elumajad rajale suht läheda. Jõgi jääb linnapoole minnes alati paremale. Aasa alguses on üks väävliauk, kus mägedest tulev väävline vesi jõkke voolab ja loomulikult haiseb nagu mädamuna. Aga värv on ilus sinine. Vahetult enne linna jõudmist on veel üks lagedam plats koos suure mänguväljakuga, siis tuleb ületada sild ja olengi kohal. Mänguväljaku juures näen üsna tithi Kanada hirvesid ja sealkandis pesitseb üks seitsmepealine kari. Nad uitavad mööda platsi, tee peal, muru peal..neid väga ei huvita, kas seal inimesed ka liiguvad.

Olin tol päeval oma jalutuskäigult koju liikumas, jõudsin just linna poolt tulles aasa algusesse kui mulle tuli vastu üks rattur, kes küsis kui kaugele plaanin minna. Ütlesin, et lähen kolme õe kanti ning ta teatas selle peale, et pärast aasa, siis kui tee läheb uuesti metsa sisse, on raja ääres kaks karu... osad inimesed said veel hoiatatud ja nad keerasid otsa ringi. MIna ei saanud otsa ringi keerata, sest kodu jäi just sinnapoole. Küsisin temalt, kas ta kuskile teatas sellest, kuid ütles, et ta just liigub koju, sest telefoni ei ole kaasas. Andsin talle oma telefoni ning kahepeale teatasime mingitele ametnikele, et sealkandis nähti karusid.

Teadsin täpselt mis kohta ta mõtles ning see jääb jalgrajast u 20-30m kaugusele ning autoteegi on umbes sama kaugel. Mul oli küll karusprei kaasas, kuid kahest karust mööduda ja siis metsast läbi kodupoole jalutada ei tundunud tol hetkel eriti hea mõttena. Otsustasin sealt samast mööda mäge üles ronida ja suure tee peale minna ja loota, et karud tol hetkel tee peale ei roni.

Kõndisin mööda suurt teed kodupoole ja lähenesin karudele.. ise ikka mõtlesin, et mis ma siis ikkagi peale hakkan kui karu peaks teeperve äärest pea välja pistma. Jalutasin ja jalutasin..karusid ei näinud. Kui jõudsin sinna kohta kus nad olema peaksid, kiirendasin veidike sammu, sest kodu polnud kaugel. Siis kuulsin teeperve äärest (see on allamäge, seega me karudega üksteiste ei näinud) oksade praksumist..mõtlesin, et kurat küll ja panin jooksu, et jõuda järgmise kurvi taha. Ilmselgelt ei ole jooksmine minu lemmiktegevus kunagi olnud  ja mägede hõreda õhu tõttu mul võhma eriti pikalt joosta  ei olnud...Joostes, kõndides ja südeme põksudes jõudsin enamvähem kurvi juurde ja vaatasin tagasi. Nägin kahte looma, kuid aru ei saanud kas need olid kauguses olevad eriti lühijalgsed Kanada hirved või künka tagant piiluvad karud.  Veidike adrenaliini õhtusse, kuid korralikult ma karu siiski näinud ei ole. Tahaks aga samas ei taha ka.

Tegelikult on jooksmine kõige halvem asi mida teha, kui kohtad karu (aga kuna ma karu ei näinud otseselt ja tõtt ei vaadanud, siis valisin selle). Kui näed karu ja karu näeb sind ning sa jooksu pistad, siis arvab karu, et sa põgened ja hakkab sind taga ajama. Eks siin ikka on mõned inimesed hukka saanud ka seepärast, et panid karu eest jooksu.

Karude aktiivsus on praegu väga kõrge ja minult võttis see kogemus natukeseks ajaks üksi mööda metsi ja radasid uitamise isu ära.

Vahepeal oli Kanadas suur püha..Victoria day (kuninganna Victoria järgi). Mis tegeleikult kanadalaste jaoks ei ole midagi muud kui võimalus nautida pikka nädalavahetust (L-E) ja mis mulle tundub, et on algus nö suvehooajale. Kui ilmad on ilusad (ja vist isegi koledate ilmadega) ronivad kõik Kanadalased ja kanadameelsed oma kodusdest välja ning lähevad telkima/matkama/grillima.

 Tegin seda minagi, sest Edmontonist tulid siiakanti Stina, David, Anna ja Justin. Meil oli kinni pandud telkmisplats Tunnel Mountainil. Jah, siin sa pead endale telkimisplatsi kinni panema, eriti just pikkadel nädalavahetustel ja suvel, sest muidu ei mahu ära ja üldjuhul omapäi kuskile metsa või jõe äärde telkima minna ei tohi. Nemad hakkasid laupäeva varahommikul Edmontonist liikuma, mina olin veel tööl ning just sel ajal kui ma töölt vabanesin, jõudsid nemad Canmore linna. Saime poe parklas kokku ja liikusime kõik koos telkimisplatsile. Tunnel Mountain on otse Banffi  kõrval ja linna jalutada on seal olenevalt tempost 45min kuni 1h, võib olla isegi vähem.  Telkimisplatsi sissepääsu oli ummik, sest kõik tahtsid ennast nö registreerida või näidata oma broneeringut. Telkimisala on sellel platsil suur, seal on nö kaks küla, millest üks on mõeldud vagunelamute jaoks ja teine telkide ning vagunelamutte jaoks. Telkimisplatsid on jagatud tähestiku ja numbrite kaupa. Seal mäel on A-K vist ja iga tähe juures veel omajagu platse (meie plats kandis numbrist G54). Kaugelt vaadates ei tundugi see mägi nii suur, et kõik sinna ära mahutada, kuid kuidagi need sajad platsid sinna siiski mahuvad. Telkimisplatsil on väike lõkkealus ja tool-laud. Ümberingi olid paljud paltsid juba täis ja rahvast tuli koguaeg juurde. Seega privaatsut polnud nagu Eestis kuskil suvalises kohas telkides. Meie lähedal oli ka pesumaja/WC, mis natukene meenutas mulle suviseid laagreid, kus  kambakesi hambaid pesemas sai käidud.

Ma olin endale kogutud jootraha eest (sest selleks ajaks endiselt ei olnud mu SIN nrit tulnud ja seega palka polnud saanud) kokku ostundu matkavarustust-telgi, magamiskoti(d), madratsi jne.

Tunnel Mountain lux sviit

Panime telgid üles, täitsime natukene kõhtu, pakkisime kõik toiduasjad, prügi ja muud lõhnavad esemed minu autosse ning liikusime Stina ja Davidi autoga esimesse matkasihtpuntki- Johnston kanjonisse.

Miks minu auto telkimisplatsile jäi? Sest mitte midagi ei tohi vedelema jätta, mis võiks karusid ja puumasid (metsloomi) ligi meelitada, kõik tuleb pakkida autosse. Osadel telkimisplatsidel on karukindlad kapid. Kui telgid kuskil mujal, kus ei ole selliseid võimalusi, siis on juhised, kuidas telkimisplats üles ehitada ning kuidas toitu jms asju hoiustada (ülsjuhul tuleb need kuidagi kahe puu vahele rippuma tõmmata, nii et karud nendeni ei ulataks ja puu otsast kätte ei saaks). Isegi jahutuskastid jms asjadesse toidukraami jätmine on keelatud, sest külmutuskast ei ole karukindel. Tavaliselt on telkmisplatside sissepääsude juures karude poolt lõhtud kast näidiseks toodud ja üles riputatud koos kirjaga, et see ei ole loomakindel.

Johnston kanjon on imeilus koht, kus lühikese matka järel näeb ilusat kanjonit, koskesid, sinist vett jne. Inimesi oli muidugi palju ja keegi oli otsustanud tulla selle kitsa raja peale kaksikute käruga..me arutasime, et kuidas ta sinna üldse mahtus. Õnneks pikka rada nii paljud inimesed ei läbinud, seega see oli natukene rahulikum. Mäest üles minnes ja koguaeg kõrgustesse tõustes tundsin kuidas süda hakkas kiiremini lööma ja õhk sai vahepeal justkui otsa. Üritasin küll hästi sügavalt hingata, et rohkem õhku oma kopsudesse saada, kuid õhku nagu polnud. Imelik tunne, et  hingad ja hingad aga õhku ei tule. Mingi aeg kohanesin ja õnneks ära ei surnud. Tagasi tee oli lihtsam. Lootsin, et teeme ringi ja jõuame autodeni tagasi mingit teist teed pidi, kuid kahjuks pidin pettuma, kui öeldi, et peame sama tee uuesti läbima..

Põhitee kanjoni ääres

Matkasellid

Kuldpuu

Veidi pikemalt matkates (mida meie tegime) tuleb ületada mägi (sh üle tunni tõusu ja siis veel langust ka), et jõuda tindipottideni. Tindipotid on looduslik väikeste kristallselge veega lompide/järvede kogum, mis on olenevalt aastajast värvunud helerohelisest kuni tumesiniseni. Seal samas ääres jookseb jällegi Bow River.

Tindipotid

Õhtul jõudsime natukene väsinutena telkimisplatsile  tagasi  , varusime puiduplatsilt lõkkepuid ning hakkasime õhtusööki tegema.

Natukene lõkkematerjali

 David oli kodus kana marineerinud, mina võtsin kaasa kartuleid ja maisitõlvikuid, mille ilusti hõbepaberisse mässisin ja lõkkele panime. Õhtusöök sai hea. 

Selliste suurte "pühade" ajal on telkmisplatsidel alkoholi tarbimine keelatud, et ära hoida vahejuhtumeid. Aga paljudel inimestel olid koguaeg käes kohvitermosed ja muud topsikud, mis ilmselgelt ei olnud täidetud tee ja kohviga. Ka David ja Justin jõid õhtul palju "kohvi".

Lõkkegurmee

Õhtul kiskus veidi jahedaks, kuigi lõkke ääres oli mõnus istuda. Mina pidin üksi oma telki minema (sest David ja Stina ei tahtnud mind oma kaissu võtta). Panin selga peaaegu kõik riided, mis mul kaasas olid, all oli õhuke madrats, magamiskott ning pugesin teise magamiskoti sisse. Telki võtsin kaasa ka karusprei. Muud asjad olid autos, ei hambaharja, -pastat või midagi mis natukene lõhnab ei tohi telki kaasa võtta (parem oleks peeru ka mitte lasta). Veepudel oli ka kaisus. 

Öösel temperatuur langes nign tundsin kuidas päikesetõusu ajal külm telki ja magamiskotti puges. Tõmbasin ennast veel rohkem kerra ja pistsin oma nina magamiskoti sisse ja hakkasin koti sisse hingama, et sooja saada. Veidikene hakkas soojem ja 6 kihti riideid aitas ka kaasa.

Õnneks olid teised varajased ärkajad ja umbes seitsmest ajasime kargud alla, et kiiresti süüa ja minna uuele matkale. Tahtsime võimalikult vara liikuma hakata, et mitte liiklusesse kinni jääda ja matkarajal teiste inimestega tee pärast võidelda.  Kuna külm oli luudes, siis riideid väga ei vahetanud, võtsin paar kihti õhemaks ja tegime minekut. söögiasjad ja prügi taaskord minu autosse ning sõitisme teise autoga. 

Seekord oli suunaks Lake Louis. See kuulus Lake Louis, mis on kuulus kaldal asuva  Fairmont luksushotelli, imeliste vaadete ja siniste järvede pärast. 

Chateau Lake Loius

Jõudsime sinna kohale umbes üheksa ajal ning kuna see asub u 1600m kõrgusel, siis oli seal veel külm, küllalt lund..ja juba ka turiste. Enamus käivad ainult hotelli ja järve vaatamas, kuid tegelikult on seal ona matkarajad, mida mööda liikuda. Meie taaskord valisime lisaks järve ja hotelli vaatamisele  ka matkaraja, mis viis meid mäest üles 2200 m kõrgusele. 

Hotellis ma olin pettunud veidi. Pildi pealt tundub ilus, kuid tegelikult oli kuidagi sile ja krohvine, sees me ei käinud, kuid väljast oleks võinud parem olla. Sõsarhotell Fairmont Banff Springs asub Banffis ja on ehitatud ümaratest kivides, näeb palju ilusam välja. 

Igatahes..meie asusime matkarajale, mis viis meid ülesmäge mööda lund ja jääd kõigepealt Mirror Lake äärde ja sealt veel edasi esimese teemajani. Esimese saja meetri peale jõudsin ma juba korduvalt mõelda, et kas kogu tee ongi selline..mööda lund ja lörtsi, kitsas rada ja ainult ülesmäge...jah, kogu tee oli selline. Lisaks oli veel Lake Louis ja Mirror Lake täiesti jääs, seega helesiniseid veekogusid me seekord ei näinud.

Ronisime mööda mäge üles (raja alguses oli hoiuatuskiri, et ette võib tulla laviine ja rajale minek on omal vastutusel), meil oli oma vastutus olemas igatahes. Kuigi distants iseenesest ei olnud pikk (u 4km) siis tegi ühtlane tõus selle väsitavamaks, kuigi samas oli lihtsam kui eelmise päeva matk.. ma ei tea kas see oli lume peal matkamine või millest see tuli. Vahepeal astusin rajast mööda ja oli ühe jalaga puusani lumes, see juhtus teepeal veel mõnega meie kambast. 

Imelised vaated

Ikka üles ja üles

Lake Agnes (2200m)

Lõpuks jõudsime esimese teemajani, mis meie üllatuseks ja pigem mitteüllatuseks oli suletud. Aga vaade sealt kõrgelt oli imeline..sõime natukene küpsiseid ja kinnitasime keha. Kui teemaja on avatud, siis saab seal verandal istuda, süüa/juua ning vaadet nautida. Teemaja asub Lake Agnese kõrval, mis oli loomulikult jääs, kui taaskord ümbritestud mägedest ja metsast. 

Esialgu oli plaan minna edasi ka teise teemajani aga kuna teeolud olid küllatli halvad ja see rada läheb rohkem kuristiku äärest, siis loobusime sellest ideest ning asusime mööda sama teed tagasi.  Nüüd oli juba raja peal rohkem rahvast ning suurem osa neist liikus vaid Mirror järveni (ehk peegeljärv), kui seda järve guugeldate, siis näete, et sulanuna on see tõesti nagu peegel.  Muidugi oli ka vapraid rändureid varbavaheplätudes, tossudes ja suveriietes, kes ka esimese teemajani  rühkisid.

Igatahes on Lake Louis ja selle ümber asuvad matkarajad sihtpunkt juuliks, sest teemajasid ja neid imelisi järvesid tahan ma veel näha.

Tagasi tee läks kiiremini nagu ikka. Selle aja peale oli ilm läinud superilusaks ja soojaks, tegelikult hakkas juba matkates küllaltki soe aga meetrine lumi kuidagi ei meelitanud oma ülekihte väga seljast heitma.

Miski pasknääri sugulane (Steller's Jay)

Kuna meie matk jäi natukene lühemaks kui alguses plaanitud, siis otsustasime tagasi telkimisplatsile minna, et siis Banffi jalutada.

Vahetasime riided ja asusime teele. Ilm oli soe ja tundsin kuidas päike kõrvetab. Linnas liikus liiga palju rahvast ja üleüldse oli väga mõnus ja suvine tunne.

Tegime kohalikus pruulikojas mõned õlled, ostsime bensukast jäätist ja asusime tagasiteele. Ilm oli super, seltskond oli super. Ülimõnus.

Telkimisplatsile jõudes tegime jälle lõkke üles ja hakkasime õhtusööki vaaritama. Davidil oli sealiha, mina tegelesin jälle maisi ja kartuliga.  Õhtu oli tunduvalt soojem ja lühikeste pükstega sai hilisõhtuni istutud. 

Lõkkegurmee vol 2

Kevad

Tavapärased metsaelanikud

Näljane Stina ootab süüa

Lõkked ja vahukommid Põhja- Ameerikas

Magama minnes panin igaks juhuks ikkagi kõik kihid riideid selga ja pugesin kotti, seekord külm ei hakanud, sest öised temperatuurid olid tunduvalt soojemad. Umbes kella viie ajal kuulsin kedagi ümber oma telgi krabistamas (kes arvatavasti oli orav), kuid ikka hakkad siis mõtlema, et kas see nüüd puuma või karu seal toimetab. Õnneks oli meie kõrval platsil üks suur koer nimega Bear (Karu), kes oli ka öösiti väljas ja puu külge seotud, mis andis natukene rohkem turvatunnet. Kuigi ta meie sealoleku ajal tõmbas ennast puu küljest paar korda lahti, et mööda jalutavaid koeri rünnata. Õnneks kuulas ilusti sõna ja läks kohe tagasi kui peremees kutsus, kuigi sai õiendada, et ennast jälle lahti rebis. 

Viimasel hommikul sõime kõhud täis ja pakkisime asjad kokku, sest Stinat ja co ootas ligi viietunnine tagasisõit Edmontoni ja nad ei tahtnud ummikutesse jääda. Mina jõudsin umbes üheksast hommikul koju ning sain nautida/puhata matkamisest. 

Taaskord oli mul ülihea meel, et Stina ja sõbrad siiakanti tulid ja minu ka matkama kaasa võtsid, sest nii mõnus nädalavahetus oli.  Juulis millalgi lähme Mikuga (vahepeal jõudis peika siia..) neile Edmontoni külla. 

Sünnipäevanädal algas ilusa ilma ja rohke tööga. Käisin omajagu tööl, kuid hommikustes vahetustes olemine andis võimaluse ülejäänud päeva päikest nautida..mida ka tegin. Ostsin küll 30SPF päikesekreemi, kuid ilmselgelt on mägedes päike teine..

Sain natukene päikest

Lebonurk jõeäärses pargis

Üks päev enne minu sünnipäeva saabus kauge külaline Austraaliast :) Kuid sellest juba järgmises postituses ja luban, et see tuleb enne kui üks kuu mööda saab. Mul läheb muidu kõik meelest ära. 

Ilusat kevadet ja kirjutamiseni, 

Mae Kanalast

A Mari Usque Ad Mare

Kaks päeva läks nii kiiresti, et see tundub juba peaaegu nädal minu viimasest kirjutamises. Mida see tegelikult ka oli.

Ooo Kanada...nüüd olen ma siin kohal, läbi väikeste segaduste, nagu eelmise postituse lõpus mainisin.
Igatahes..istusin mina Kefjavliki lennujaamas ja Stina küsis, et kuidas on. Ma ütlesin, et kohe lähen lennule ja varsti kohal. Lennujaamas istusin 8.aprillil ja enda arvates pidin maanduma 9. aprill.
Siis kadus jälle wifi ja rohkem Stinaga ei rääkinud..sest ta ju teadis (erinevalt minust) mis päev ja mis kell ma kohale peaksin jõudma.
Pärast kuulsin, et ta oli töökaaslastega arutanud kui pikk sõit Islandilt Kanadasse on.. ei ole ju ometi 16h?? Või istub ta kuskil ümber.. sest ta pidi jõudma pühapäeva õhtul, mitte laupäeval. Nojah..seda arvasin ka mina..aga tegelikult ma rändasin ajas tagasi ja jõudsin Edmontoni lennujaama laupäeva õhtul kell 17.25. Lülitasin oma telefoni sisse ja loen Stinalt saadud sõnumit.."Kus oled?" ma vastasin, et lennujaamas. "Edmontonis?"  mina:" jah"  Stina: " Sa pühapäeval ei pidanud tulema??" mina:" jah, täna ongi ju pühapäev?"  Samal ajal mõtlesin, et mis asja see Stina ajab.. ja siis vaatasin oma telefoni kuupäeva ja sain aru, et appiiiiiiiii, ongi ju alles laupäev.. ma jõudsin Edmontoni laupäeval, mitte pühapäeval. Täielik jobu olen ikka.
Stina oli veel laupäeval tööd lõpetamas ja ilmselgelt ei oodanud mind kommide ja lillekimbuga lennujaamas.. Ma mõtlesin, et pole muret ka, sest pean veel kontrollist läbi minema ja viisa saama.
Esiteks võttis väga kaua aega oma pagasi kättesaamine, sest mingil imelikul põhjusel tulid need jupp haaval ja läks vähemalt 45 minutit. Mõtlesin, et viisakontrollis läheb ka umbes sama kaua, sest olen kuulnud erinevaid jutte kuidas väga uuritakse ja puuritakse, miks, kes kus, kui kaua, millal jne.

Edmonton Oilers mind lenuujaamas tervitamas.

Esimense asjana tervitas mind lennujaamas loomulikult Edmonton Oilers, ehk siis kohalik hokimeeskond, kes selle aasta Stanley cupi playoffidel on väga hästi esinenud. Eelmine aasta ei olnud playoffidel ühtegi Kanada meeskonda, sel aastal lausa 5. Nüüd vist on järgi jäänud 2 või 3. See hokivärk on siin ka hoopis erladi teema. Ma arvan, et kui Oilers või mõni Kanada tiim peaks võitma, siis on rahvuspüha ja üleriigiline pidu.


Ootasin siis mina oma kotti.. narkokoer nuuskis ja aeg-ajalt viis piirivalvur mõne koti nurga taha. Kuna minu kotti ei tulnud, siis läksin piilusin ka nii muuseas nurga taha, et äkki viidi minu kott ka sinna.. aga õnneks mitte. Kui sain koti kätte, siis liikusin kontrolli. Ootasin mingit pikka järjekorda aga minu eest oli kaks sakslast ja rohkem ei kedagi.

Jõudis järjekord minuni, nagu ikka Kanadalased üldiselt, oli ka piirivalvur väga sõbralik. Siin lähed poodi, bussi, kohvikusse, siis öeldakse alati " Hello, how are you?" või "How are you today? how's it going?" jne. Ma alguses olin veits kimbatuses, et kuidas vastata..vastan, et hästi ja siis pean vastu ka küsima?? Praeguseks on pikemad vestlused bussijuhtide ja poemüüjatega tavapäraseks saanud. Arutatake ilma üle (nagu eestlased..), seda, et piletisüsteem on bussis uus, seda, et poemüüja tatoveerija läks mäe peale suustama jne. Aga kohati olen ikka kohmetu selle tere kuidas läheb-hästi-kuidas sul? asjaga.

Andsin oma kirja, mis lubab riiki siseneda, piiriametnikule.  Vaatas selle üle, küsis, mis siis tegema hakkan ja kaua olla plaanin..mitte rangelt vaid vabas vormis vestluse käigus (vbl nad peavadki seda tegema, et mitte inimesi närvi ajada). Võttis viisapaberi, A4 suuruses ja klammerdas selle mulle passi vahele ja soovis ilusat päeva. Mõtlesin, et oi kui tore algus.. sain minema ja ei pidanudki seletust andma oma 2 lapiku Vana Tallinna kohta.

Nagu enne sai öeldud, siis Stinat ei olnud minu segaduse tõttu lennujaamas veel kohal. Aga mul oli tuju hea ja võisin oodata ikka.

Mae Kanadas

David ja Stina

 Kes on Stina te küsite? Stina on Tiina klassiõde... tegelikult suhtlesime Stinaga rohkem juba väga mitu aastat tagasi (erinevatel andmetel 7-10 aastat tagasi), kui Tiina ja Janika ta seltskonda tõid. Jutt klappis, huumor klappis, kõik oli ok. Mingi aeg otsustas Stina maailma rändama minna. Küll oli ta 1,5 aastat Austraalias (kus ta oma peikat kohtas), siis vist veel kuskil ja viimased kaks aastat on olnud Kanadas oma iirlasest peika Davidiga.  Vahepeal väga mitu aastat ei suhelnud üldse. Ma ei teagi millal ma täielikult teadvustasin, et Stina on Edmontonis aga natukene enne minekut hakkasin küsima igast asju Kanada ja Edmontoni kohta. Alguses ma ei hakanud küsimusi esitama selle ideega, et kas ma saaksin nende juures öömaja, kuid hiljem tuli ka see mõte. Mõtlesin, et kuramus küll, kuidas ma küsin sellist asja..ei taha tüli teha ja siis mõtlesin, et kui endal oleks võimalus öömaja pakkuda, siis ikka pakuksin. Võtsin julguse kokku ja küsisin, et kas ma alguses võiksin teie juures ööbida. Kui selle ära küsisin, siis Stina ütles, et me Davidiga juba ammu otsustasime, et võtame su endale (kodutu Eestlane nagu ma olin siis). Nii vahva igatahes. Jube hea on alguses kellegi tuttava juures olla, kes aitab või annab nõu paberimajanduse ja muude asjadega. Lisaks andis Stina veel süüa ka ja lubas pesus käia :D. Tegelikult sain nende väikeses nunnus majas lausa oma toa, eriti mugava voodi ja pehmete linadega.  Stina alguses rääkis, et neil 100 aasta vana maja, kriuksib ja koliseb. Ma mõtlesin, et 100 aastat vana.. selline tume ja vanaema mööblit täis vms. Aga tgelikult oli väga armas ja hele maja. Mulle väga meeldis. Eriti vannituba.  Õnneks on Stina ise jutukas ja hea huumoriga, ei olnud seda piinlikku vaikust, et pole 10 aastat näinud, mis nüüd saab. David on ka tore. Temaga olin vahel pärastlõunal üksi kodus ja alguses ikka mõtlesin, et kurat, ma ei oska võõrastega suhelda..kuidas ma hakkama saan. Aga kui nö veregrupp on sama ja inimesed on muhedad, siis ei ole muret. Seega suur, suur tänus Stinale ja Davidile, kes mu esimese nädala Kanadas väga mõnusaks tegid!!


Esimese kanada nädala veetsingi Edmontonis, käisin pangas ja avasin konto, käisin ametnike juures, et saada SIN e Social insurance number, (ma tahan koguaeg öelda social insecurity number ehk sotsiaalse ebakindluse number) mis on siinamil vajalik pea kõigeks. Tööl käimiseks jms asjadeks. Kuna ma olen Kanadas, siis kahjuks ei käi kõik nii kiiresti ja loogiliselt kui me Eestis harjunud oleme. Mingil põhjusel, väidetavalt unustas lennujaamas keegi ametnik ühe linnukese panemate mu viisapaberile ja seetõttu ei saa nad mulle SIN nrit kohe anda. Pean kuu aega ootama, sest nad peavad tigupostiga! mingi kirja kuskile saatma ja siis tuleb sealt vastus jne jne. Ja see kiri läheb praegu Stina koju Edmontoni, sest muud aadressi mul ei ole (meili peale ju ei saa ometi seda saata..) Praeguseks pean veel umbes nädala oma nrit ootama.

Ruttan korra ajas ette ja räägin viisadest veel. Austraallased saavad viisa kaheks aastaks, eestlased üheks. Banffi hostelis oli üks aussi poiss, kes tuli riiki sisse, andis oma paberid, sai viisa, kuid hiljem avastas, et viisale oli sissetuleku ja lahkumise kuupäeva üks ja sama pandud. Täna tulid ja täna pead minema..seega kuna tal ei ole hetkel kehtivat viisat, ei saa ta SIN nrit, ei saa tööd teha.. Sellest on möödas nüüd pea kolm kuud..ta hakkas kohe pabereid korda ajama, kuid siiamaani vastust ei ole. Ta ütles, et tal on õnneks raha säästetud piisavalt ja hullu ei ole. Talvel sai kaks nädalat mustalt lumerookija tööd ka teha, kuid üldjuhul jah pole midagi peale passimise ja matkamise teha. Samas on siin piisavalt matkaselle, kellel on arvel ainult vajaminev summa riiki sisenemiseks ehk u 2000 kanada dollarit, siis sellega väga kaua ei ela ära. Minul õnneks läks hästi ja kuupäevad on õiged..ainult seda insecurity numbrit pean ootama.

Kohalikud teed ületamas

Ühel nädalavahetusel sõitsime Elk Islandile (ei, see ei ole saar.. ma ei tea miks selle nimi Elk Island on), ja tegelikult on see rohkem kaitsela hoopis piisonitele. See  asub umbes 40km Edmontonist väljas ning kaasa tulid ka Stina sõbranna Anna ja tema abikaasa Justin ning nende väike prantsuse buldog Chase (vist kirjutatakse nii..). Ainult Anna teadis, kui pikale matkale ta meid viib ja eelnevalt ta ette ei hoiatanud, et oleks saanud rohkem süüa või juua kaasa võtta. Lõppkokkuvõttes jalutasime u 16km läbi kuivemate ja märjemate radade (pigem märjemate) ja jalad said läbimärjaks. Tee peal ühtegi piisonit ei näinud kahjuks..tunne oli küll selline, nagu oleks Eesti metsas jalutanud, raagus kased, samasugune loodus, kevadine ilm. Seal kandis vist karusid kartma ei pidanud. Matk oli veits väsitav, sest jalad said ka läbimärjaks, kuid üldjuhul mõnus päev mõnusate inimestega looduses.
Piisonid nägime siiski ka ära, kes tagasiteel üle tee uimerdasid. Sõitisme tagasi Edmontoni, sõime Wendys burksi ja läksime koju.

Edmonton ise mulle esialgu ei meeldinud..hall ja betoonine linn.  Muidugi oli ilm ka mu saabumise ajal...selline nagu Eestis tegelikult, lumi, lörts, siis natukene päikest, vihma. Kevadepoole ja suvel on kindlasti ilusam, kui on rohelust.

 Stina rääkis, et siin on ühes päevas neli aastaaega ja praeguseks olen ma seda korduvalt tunda saanud. Hommikul ärkad, siis sajab lörtsi ja mõtled, et pagan küll, täna õue ei taha minna. Selleks ajaks kui riidesse saan ja kõhu täis söön on sadu ära lõppenud ja päike hakkab paistma. Mõtlen, et on veel natukene jahe, tõmban parka selga ja lähen õue. Jõuan 200 m kõndida ja siis juba on liiga palav, jope seljast ja jube tüütu on seda kaasa tarida. Sel ajal kui käin kuskil poes, tõuseb õues tuul ja on kohe jahe..Siis peab jälle parka selga panema aga sall on samas nagu liiast. Kõige parem on siin riietuda kihiliselt ja kanda seljakotti kaasas, kuhu vajadusel oma hommikul kaasa taritud üleriided ja käpikud sisse panna, juhuks kui 30 min pärast jälle suvi algab.

Munapühade paiku viisid Stina ja David (või pigem võtsid lihtsalt kaasa) mind Jasperisse. Jasper on väike nunnu linnake Japseri rahvuspargi keskel. Ümbritestud mägedest ja ilusatest järvedest.

Jasperi peatänav

Linn ise on tõesti tilluke- põhimõtteliselt üks tänav, kus on poed ja söögikohad ja siis nö tagalinn, mis mahutab linna 4,5 tuhat elanikku (ja hästi palju metsloomi).

Olime seal linnas ühe öö ja see on mulle piisav teadmaks, et suvel pean sinna kindlasti tagasi minema

Esimesel päeval sõitsime mööda ümbruskonnas asuvaid järvesid ja mägesid. Hetkel on kahjuks kõik järved veel jääs ja seega ma nägin palju lund ja jääd. Muidu peaks nende järvede vesi oleme smaragdroheline ja hästi läbipaistev. Seetõttu tuleb sinna ka suvel tagasi minna.

Hunt kriimsilm

Mägilambad 

Linnale lähenedes jalutasid tee ääres igasugused loomad, peamiselt sõralised. Esialgu mägilammas, siis kanada hirved (siin on moose ja elk). Elki nimetatakse vist eestis ka ekslikult põdraks..kuid moose on see põder, kes ka meie Eesti metsades ja elk on tegelikult hoopis kanada hirv. Suuremad hirved kui Eestis.  Mis kõige ägedam..oma esimesel külastusel rahvusparki nägin kohe ära ka hundi..mida ma ühel hetkel koeraks pidasin, sest tal oli kaelarihm, mis tegelikult oli raadiosaatja. Palju puudu ei jäänud, et ma oleks  vaest "eksinud kutsat" paitama läinud. Igatahes sõitsime ühte järjekordset järve vaatama kui hall hunt vastasuunas mööda teeäärt meile vastu kõndis. Jäime seisma, et hunti kauem imetleda ja pilte teha. Kurvi tagant hundiga samast suunast tuli ka üks rattur, kellele tulesid vilgutasime ning hoiatasime, et keegi on tee peal, ta võttis hoo maha ja nägi et hunt..sõitis temast suurema kaarega  mööda..ja hunt, see vana volask hakkas talle järgi jooksma. Rattur vaatas veel taha ning sõitis edasi. Õnneks hunt loobus üsna pea tagaajamisest ja heitis keset teed pikali.. tundus, et teda ei huvitanud üldse teised autot ja muu elu. Ta tahtis pikutada. Lõpuks pidu ta ikka end püsti ajama, sest üks auto ei saanud mööda. siis hakkas ta jälle meie poole lonkima  aga väga lähedale ei tulnud. Meie sõitsime edasi ja hunt jäi sinna. Ise arvasime, et see oli vana või haige hunt, sest hundid käivad tavaliselt karjas, tema oli üksi ja keskpäeval autotee peal. Kuidagi uimane tundus kaa. Aga äge ikkagi näha hunti tema enda kodus sulle silma vaatamas. 

Sõralisetl loomadel oli ka üldjuhul savi kus nad liiguvad, kas nad peatavad liiklust või mitte. Mägilammas on ikka lammas, need jooksid karjakaupa raudtee peal ka ja seal sõidavad eriti pikad kaubarongi.. nende vagunite lugemisega oleks väiksena võib-olla hätta jäänud. Ja karud..need karud. ma olen nendest siin niipalju kuulnud, et karud saavad endale lausa eraldi postituse..

Mina siin niisama 

Silt, mis hoiatab karude eest. Püsi autos ja ära toida!

Ise tegin

Harilik Stina Estoensis metsas

Ameerika moodi hommikusöök

Kristallselge vesi

Kanada hirved

Nagu alguses mainisin, siis meeldib kohalikele hoki, eriti kui nende lemmiktiimid on NHL playoffidel. Ka tol õhtul toimus Edmonton Oilersi ja Sharkside mäng, seega oli linnapeal näha Oilersi logodega autolippe ja inimesi klubisärkides. Seadsime ka meie sammud ühe pubi suunas, et teha kerge jook ja vaadata mängu. Üks pubi oli ekraanide ette eraldi tribüünid pannud, et rohkem inimesi mahutatada..meie ilmselgelt sinna ei mahtunud ja liikusime edasi. Leidsime sobiva koha ja ootasime mängu. Põnev on istuda inimeste keskel, kes seda nii tulihingeliselt vaatavad..ma ei kujuta ette, mis melu jäähallis kohapeal on..Kuna need hokimängud on pikad, ei viitsinud me seal lõpuni vaadata ja liikusime hotelli.
Hotellistoas oli kõik lilleline..tapeet, voodi, tugitool, fuajee oli täis kohalike loomade topiseid. Väga..hmm huvitav. Aga mulle meeldis. Kuidagi autentne koht Jasperi linna kohta.

Kuigi olin juba enne uurinud võimalust rahvusparki elama minna, siis Jasperi põhjal sai see otsus kindlaks, et esialgu ma ikka Edmontoni ei jää. Seega võtsin plaani kolida Bow valley kanti, linnadesse Banff või Canmore, mis asuvad samuti mägedes ja on ümbritsetud Banffi rahvuspargist.

Nädal Edmontonis möödus igale poole cv-sid saates ja elukohti otsides. Lugesin niiii palju erinevaid tööpakkumisi ja alguses mõtlesin, et kuramus..mingid oskused puuduvad, kuidas kandideerin. Aga natukene aega hiljem oli juba absoluutselt savi, saatsin igale poole, mis vähegi huvitav tundus.  Sain mitmeid vastuseid nii eitavaid kui ka jaatavaid. Kuid lisaplaan oli ka see, et kohapeal viin Cv-sid kohvikutesse ja poodidesse, kus töötamine huvi võiks pakkuda.

Nädal Edmontonis sai mööda, pakksin oma kotid kokku, David viskas mu lumetuisusel hommikul bussijaama ja sealt sõitsin bussiga Calgarysse ja sealt edasi Banffi oma õnne otsima (umbes kuuetunnine sõit).
Esimese nädala Banffis veetsin international hostelis, kus olin tüdrukute ühikatoas ja lisaks minule oli seal veel 5 rändurit. Üks soomlane, leedukas, kanadalane, vietnamlanna ja üks india tüdruk vist, kes on tegelikult Kanadas juba viis aastat elanud. Soomlasega leidsime kohe ühise keele, vietnamlanna maitses selle tulemusena esimest korda elus Jägermeistrit.  Soomlanna Marika oli kanadas olnud juba oktoobrist alates, kuid pigem nautis mägedel suusatamist ja niisama olemist. Enne töötas Norras, kus tunnitasu oli 30€/tunnis, seega oli tal ilmselgelt rohkem säästetud kui minul ja ei tundunud muret, et peaks väga palju töötama, kuigi  poole aasta jooksul tegi ka seda. Paari päeva pärast ta lahkus ja asemel tuli austraalia tüdruk Kelly.

Vietnamlanna tuligi Banffi suusatama. Kunagi varem polnud seda teinud, tuli paariks kuuks Kanadasse, et suustama õppida. Kui mina hostelisse jõudsin, siis oli tema seal juba u kuu aega olnud ja sõitis juba topelt mustadel mägedel..hull. Aga mulle nii meeldib see idee, et inimene, kes pole kunagi lundki näinud, pakib oma asjad kokku ja lendab tundmatusse, et midagi uut õppida. Üldjuhul olen ma kindel, et ta magas ka oma suusariietega ja mütsilotuga, sest iga kord kui mina teda nägin, olid tal samad riided seljas.

Kanadalanne Julia..oeh Julia oli huvitav eksemplar. Kohe alguses hästi positiivne ja avatud, ehtne Kanadalanna. This is soo amazing, I love it, I am so happy for you, I got so positive energy, I like it jne, hästi vahva tegelikult, ma mõtlesin, et kas kõik Kanadalased ongi sellised. Lisaks sellele meeldib talle igasuguste kristallide mõju, jooga, esoteerika, enda avastamine ja muud maised ja ebamised harrastused.  Ta tahtis leida ennast ja olla sisemise endaga rahul jne ja samas kuidagi vastandina eelmisele, et raha peab palju olema.
Ühel õhtul tundsin "suusabaasi peo" lõhna toas, mõtlesin, et mis see kärssab ja aru ei saanudki. Osadel õhtutel ja päevadel tuli see veel ja siis ma küsisin, et mis kuradi asi see on. Tuli välja, et Julia põletas mingit puujuppi, mis lõhnas nagu tõrv ehk "suusabaasi tantsupidu" ja see pidi õhu negatiivsest puhastama. Ilmselgelt teda ei huvitanud, kas kellelegi meeldis see lõhn või ei. Ja ühel päeval hakkas taiwani tüdruk toas oma suuski vahatama..seega oligi suusabaasi tantsupidu. Lõppkokkuvõttes lootsin, et Julia positiivus hakkab ka mulle külge. Aga ta oli seltsivam ja positiivne niikaua kuni tal hakkasid päevad, voodist välja ei tulnudki, vaatas filme ja mugis kaks pakki krõpse õhtusöögiks.

Kelly ja Mae, veel rõõmsad

Austraalia tüdruk Kelly oli ka vahva. Ühel õhtul otsustasime koos õhtust sööma minna, daquirid olid soodukaga, ühes teises kohas olid rummikokteilid soodukaga..lühikokkuvõttena oli hommikul pohmell. Banff on üldse ausside pesa..seal on neid samapalju kui eestlasi Perthis.
 Muidugi oli see pohmell hommikul, kui pidin hostelist välja kolima, et minna oma uude elukohta, kuhu nüüd jään arvatavasti pooleks aastaks. Kohe räägin ka sellest lähemalt aga enne lõpetan Banffi jutud.

Banff on väga tore väikelinn, mis on küll täielik turistikas ja talvepesiroodil täis suusatajaid ja lauatajaid. Nüüd vihje sellele kambale, kellega ma suusatamas olen käinud-TULGE SIIA. Tean küll, et eelmine aasta jäi vahele, siis peaks ju topeltraha olema, et järgmine suusareis Kanadas teha. Siin on suurepärased mäed, ilus loodus ja seltskond. Saame väikese mökki üürida ja nautida eks!?

Banffi peatänav

Banff International Hostel on täielik hipsteriparadiis.. see oli täis noori backpackeried  ehk seljakotirändureid. Nii palju pikajuukselisi rulapoisse polnud ammu näinud. Aga tegelikult mulle meeldis seal, nädalake elada on täitsa ok. Kuigi paljud on seal elanud juba kuu aega ja kauem, sest omaette elamine on nii kallis ja hosteli seltsielu on põnev, kuigi kuu eest peab ka sealse ühikatoa eest tasuma u 800 dollarit.Hind sisaldas hommikusööki ja ülejäänud päeva jooksul oli köök vabakasutamisel, õhtul oli seal huvitav olla ja vaadata, mida keegi kokkab. Sai juttu ajada ja uurida, millega inimesed tegelevad.
Lisaks sellele oli hosteli alumisel korrusel alkoholipood, kus ilmselgelt klientidest puudust ei tulnud. Hostel oli ka infopunkt erinevate töökohtade ja ürituste kohta.

Olles Banffis käisin paaril tööintervjuul ja mõnda elukohta vaatamas. Lõpptulemusena töötan hetkel The Wandering Elkis, mis on hotelli all asuv söögikoht, mis pakun hotellikülastajatele ja ka mujalt tulnud inimestele hommikusööki, K-P saab seal ka õhtustada. Mai lõpupoole avatakse koht 7 päeva nädalas, sest algab hooaeg ja inimesi oodatake kõvasti rohkem. Töökoht asub Canmore linnas, mis on Banffist u 20km kaugusel.

Lisaks käisin tööintervjuul Saltlikis, mis on Banffis asuv stakehouse. Seal pakuti hostess kohta ehk siis seisan sissepääsu juures ja juhatan inimesi lauda.. mitte väga põnevust pakkuv töö aga vaatab mis saab. Tegelikult tahaksin saada kuskile väikesesse nunnusse kohvikusse ja viin veel CV-sid laiali, sest nagu mulle on rõhutatud, siis meili ja telefoni teel ei saavuta palju, tuleb ise kohale minna ja näidata kes sa oled.

Seoses Kanada 150 juubeliga oodatakse Bow valley kanti suve jooksul (ehk siis org, kuhu jäävad ka Banff ja Canmore) umbes 6miljonit külastajat..ja see on  palju. Rahvusparkide külastamine on sel aastal tasuta ja lisaks igasuguseid üritusi üle terve riigi.
Hetkel on tööl rahulik ja koormus ei ole suur, seega saan endiselt rahulikult puhata aga suvel peaks väga palju tööd jaguma..sest KUUS miljonit inimest.

Taamal Kolm õde. 

Kus ma elan.. elan Three Sister areas ehk Canmore linnast u 6km kaugusel aga kuulub siiski linna alla. Three sisters tuleb mägede nimest, mis mu elukoha kõrval on. Nähtavad ka kohviku aknast, kus ma praegu kirjutan..siin on mõnusaid kohvikuid, kus istuda ja kirjutada.. kodus ei tule see kirjutamine mul üldse välja. Siin istun ja joon chai lattet, vaatan aknast välja, naudin vaateid..mõnus on.

Kodak või Kodiak..ma ütlen lihtsalt kass

Üürin tuba Alilt, kes on ma pakun umbes 70 eluaastale lähenev härra. Töötab Canada Parkside heaks ja on raskete ja suurte masinate peal. Ma päris täpselt pole aru saanud mida kõike ta töö hõlmab aga tundub, et tegevust jagub. Minu kasutada on tuba koos suure sissekäidava kapiga ja eraldi vannitoaga. Kööki/elutuba jagan Ali ja kassiga. Lisaks on võimalus kasutada basseini, mullivanni, piljardilauda ja väikest trenninurka. Mis ma selle eest maksan?? Selle eest maksan ei rohkem ega vähem kui 800 dollarit kuus ehk u 540 eurot (kõik hinnas, kommunaale lisaks ei tule) Jah, see on ühe toa eest, mitte terve korteri eest. Siinmail on see suht tavaline hind ja tavapärane ka see, et inimesed lihtsalt üürivad oma majas või korteris tube välja. Oleksin midagi vbl ka odavamalt leidnud ja linnale lähemal, kuid hästi paljud kohtadel oli kirjas, et peikad, loomad ja
külalised on keelatud lisaks pead vannituba jagame veel kolme inimesega jne. Ma ei tea millest selline poliitika, et keegi paare oma korterisse ei taha, isegi kui ollakse nõus rohkem maksma aga Al ütles, et tema juurde on kõik oodatud.Mis on tore, sest varsti tuleb Mikk, Marit ja Tiina ka ehk külastavad mind suve lõpupoole.  Alil oleks isegi hea meel, sest talle meeldib grillida (teeb muuseas väga head veiseliha grilli peal), õlut juua ja  Riski mängida..seega talle seltskond sobib.  Kass nii seltskondlik ei ole.
 Natukene võtab harjumist köögi kasutamine..mitte, et me seal ruumi pärast jagelema peaks vaid pigem see, et kui mina süüa teen, kas ma pean alati Alile ka pakkuma või ei... sest see avatud köök ja ta istub teleka ees, siis kuidagi imelik mitte pakkuda, seda enam, et ta ise on lahke ja aitab igast asjadega. Aga  vahel teen oma vabadel päevadel kolme päeva jagu sööki valmis ja siis soojendan lihtsalt õhtul üles ja kaon oma tuppa mugima.  Pealegi sööb Al vähe.

Minu aadress:

175 Crossbow place-219
Canmore,  Alberta T1W 3H7
CANADA

Kuidas kodust linna ja tagasi liigun? Alguses liikusin bussiga, mis käis korra tunnis ja ma sattusin linnast alati tagasi tulema sel ajal kui bussini oli 30min või rohkem aega, seega oli suht tüütu passida.  Nüüdseks on mul auto..täitsa enda oma, esimene isiklik ja kuna ma olen Põhja-Ameerikas, siis on ainuke õige auto Dodge..Ilus tibukollane 2004 aasta oma. Sõidab ilusti, kuigi hetkel on roolivõimendi

Dodge SX 2.0 

rihm puudu, mistõttu on manööverdamisel musklit vaja. Nüüd pean veel kindlustuse tegema ja siis saan auto enda nimele registreerida. Siin käib auto nr inimesega kaasas, mitte autoga. Seega iga kord kui ostan uue auto, siis võtan vanalt autolt numbrimärgi ära ja kruvin uuele autole külge. Albertas on autodel ainult tagumine number, ees ei pea olema..imelik eks.  Posid kelle käest auto ostsin , jätsid hetkel oma autonumbri külge, sest lähevad riigist ära..natukene olen sõitnud ka, kuigi paberid veel puudu.  Kõige odavam kindlustus, mille hetkel leidnud olen, maksan 140 dollarit kuus. Tegin kodus rahvusvahelised load, millega peaksin Albertas sõita saama  aasta aega aga millegipärast eristatakse töötajat ja niisama turisti. Töötaja peab load kohaliku vastu vahetama, turist ei pea.  Hästi palju kindlustused väitsid mulle, et pärast kolme kuud pean ikkagi kohalikud load tegema, sest muidu nad ei kata ja on üleüldse kallim. Lõpuks leidsin ka ühe kindlustuse, kes ütles, et katavad terve aasta ja kohalikke lubasid ei pea tegema. Pean selle kokkuleppe kinnitama enne kui nad avastavad, et äkki ma ikka pean kohalikud load tegema.. nt iirlased, austraallased ja mõned riigid  euroopast saavad load niisama vahetada, ilma, et peaksid eksameid tegema, eestlased kahjuks mitte. Ebaaus, sest iirlased ja aussid sõidavad üldse valel pool teed ja on alguses ilmselgelt liikluses ohtlikumad kui mina.  Lisaks autole on mul nüüd ka ratas, millega jõuan linna u 15 minutiga läbi imelist jõeäärset teed. Kuigi siin õhtul hilja ja hommikul hämaras ei saa koju kimada, sest karud ja puumad luusivad ringi (endiselt räägin nendest rohkem eraldi postituses).

Appikene..ma hakkangi oma postitusega lõpule jõudma..ilgelt pikk tuli. Ma osadest asjadest oleks vbl pikemalt kirjutanud aga hetkel mitte, muidu ma ei saagi seda postitust valmis.

Lisan allapoole hulga  pilte oma kodu ümbrusest ja teest, mida mööda on linna hea jalutada või rattaga kimada (loomulikult karukell ja karusprei peos).

Hetkel on meil 25 kraadi sooja, päike kütab ja mina olen saanud juba esimesed päikeserandid..mingil imelikul põhjusel ei ole mul ühtegi paari lühikesi pükse kaasas, seega jalad veel pruuniks ei saa.

Eelmise blogi lõpus olevale küsimusele vastas (ainukesena) ja õigesti Erika, seega saab ta millalgi purgi kohalikku vahtrasiirupit. Seekord ma ei küsi midagi, sest te niikuinii ei vasta..

Kirjutamiseni,

Mae

Hea koht mõtlemiseks

Hetkel veel vähese veega kosekene

These boots were made for walking

Jaan Tätte kirjutaks sellest ojast kindlasti paar laulu

Kaevanduslinna pärandused

Munapea Mae jõudis linna

Bow river, siin saab ka forelli püüda

Ilus, eksole?!!