.... jah, kindlasti. Nagu näete (või pigem just ei näe), siis ei ole ma taaskord eriti usinalt kirjutanud. Vahepeal tegin ja teen rohkem tööd, käisin matkamas ja peika jõudis kohale, seega ei ole olnud siin mahti maha istuda, kuigi (kahe)uue postituse pealkirja panin kirja juba mai alguses.
Hakkan siis nö algusest peale jutustama, mis vahepeal toimunud on. Ilma mõttes on olnud nii,et üldjuhul on ilm soe, päikseline ja üle 20 soojakraadi. Vahepeal sadas küll kaks korda ka lund (ühel päeval oli 28 kraadi ja järgmisel päeval oli 3 ja sadas terve päeva lörtsi). Aga nii see ilm siin Kanadas on. Tänaselgi päeval (10.06) on vihmane ja lörtsine, kuigi üleeile oli 27 kraadi ikkagi, eile tuli äge äikesetorm üle mägede ja täna sajab lörtsi.
Seoses ülisoojade ilmadega, mis on mägedest suure osa lumest ära sulatanud ning jõkke suunanud ja nüüd vihmaga on Bow Riveri veetase väga kõrge ning täna hommikul lugesin kuskilt, et osa maantejupist (A1 highway ja Trans Canada Highwayst) Bow valleys on vee tõttu suletud. Kaks aastat tagasi oli siin hästi suur üleujutus, kus veetase tõusis nii kõrgele, et uhtus ära suure silla ja juppe Trans Canada Higwayst, mis on üks suuremiad maanteesid Kanadas. Inimesed jäid oma kodudesse, hostelitesse jms kohtadesse lõksu ning osad inimesed kaotasid oma kodu üldse. Mina elan hetkel kõrgemal, seega kui peaks üleujutus tulema, siis mind see niivõrd ei mõjuta. Võib-olla ei saaks tööle-linna liikuda aga meie maja jääks vähemalt alles, lisaks on Al'il sahver toidukraami täis ja sellega peaksime ikka omajagu vastu.
Suur vihm ja runoff mägedest (ehk lume allatulek mägedest) on jõe värvuse tavapärase kristallselge sinikas-roheka vee asemel muutnud pruuniks ja läbipaistmatuks. Ojakesed, kus enne vett ei olnud voolavad nüüd vuhinal. Ilma on siin imelikud aga põnevad.
Mai keskpaigas (täpsemini 12.mai) käisin jalutamas on enamvähema tavapärast rada linna ja hiljem ka tagasi. Läksin väikese ringiga, sest tahtsin näha kui palju vett on ühes järves, kus oma esimestel päevadel Canmoreis vaatamas käisin. Lõppkokkuvõttes oli sealkandis suur teeehitus ja ainult suured rekkad sõitsid minust mööda, kes Kanadala omasele viisakal moel hoo maha võtsid, et mitte mind täis tolmutada, mis siis, et mina jalutasin seal kus ei oleks tohtinud. Lõpuks jõudsin oma tavapärasele rajale, mis mulle väga meeldib. Liigub mööda jõeäärt, vahel rohkem metsasees vahepeal aasa peal, linna. Ilm oli super niiet lõppkokkuvõttes sain ka kena päevituse (mis nüüdseks on maha koorunud ja olen tagasi tavapärases valges olekus).
Tee kodu poolt alustades on umbes selline, et 500 läheb suht tee äärest, siis kaob rada metsa sisse ning jõgi voolab kõrval, kui metsa seest välja jõuan, siis algab imeline jõeaas, kust tee sinkavonak läbi jookseb ning uuesti puude vahele kaob, kuid siis on elumajad rajale suht läheda. Jõgi jääb linnapoole minnes alati paremale. Aasa alguses on üks väävliauk, kus mägedest tulev väävline vesi jõkke voolab ja loomulikult haiseb nagu mädamuna. Aga värv on ilus sinine. Vahetult enne linna jõudmist on veel üks lagedam plats koos suure mänguväljakuga, siis tuleb ületada sild ja olengi kohal. Mänguväljaku juures näen üsna tithi Kanada hirvesid ja sealkandis pesitseb üks seitsmepealine kari. Nad uitavad mööda platsi, tee peal, muru peal..neid väga ei huvita, kas seal inimesed ka liiguvad.
Olin tol päeval oma jalutuskäigult koju liikumas, jõudsin just linna poolt tulles aasa algusesse kui mulle tuli vastu üks rattur, kes küsis kui kaugele plaanin minna. Ütlesin, et lähen kolme õe kanti ning ta teatas selle peale, et pärast aasa, siis kui tee läheb uuesti metsa sisse, on raja ääres kaks karu... osad inimesed said veel hoiatatud ja nad keerasid otsa ringi. MIna ei saanud otsa ringi keerata, sest kodu jäi just sinnapoole. Küsisin temalt, kas ta kuskile teatas sellest, kuid ütles, et ta just liigub koju, sest telefoni ei ole kaasas. Andsin talle oma telefoni ning kahepeale teatasime mingitele ametnikele, et sealkandis nähti karusid.
Teadsin täpselt mis kohta ta mõtles ning see jääb jalgrajast u 20-30m kaugusele ning autoteegi on umbes sama kaugel. Mul oli küll karusprei kaasas, kuid kahest karust mööduda ja siis metsast läbi kodupoole jalutada ei tundunud tol hetkel eriti hea mõttena. Otsustasin sealt samast mööda mäge üles ronida ja suure tee peale minna ja loota, et karud tol hetkel tee peale ei roni.
Kõndisin mööda suurt teed kodupoole ja lähenesin karudele.. ise ikka mõtlesin, et mis ma siis ikkagi peale hakkan kui karu peaks teeperve äärest pea välja pistma. Jalutasin ja jalutasin..karusid ei näinud. Kui jõudsin sinna kohta kus nad olema peaksid, kiirendasin veidike sammu, sest kodu polnud kaugel. Siis kuulsin teeperve äärest (see on allamäge, seega me karudega üksteiste ei näinud) oksade praksumist..mõtlesin, et kurat küll ja panin jooksu, et jõuda järgmise kurvi taha. Ilmselgelt ei ole jooksmine minu lemmiktegevus kunagi olnud ja mägede hõreda õhu tõttu mul võhma eriti pikalt joosta ei olnud...Joostes, kõndides ja südeme põksudes jõudsin enamvähem kurvi juurde ja vaatasin tagasi. Nägin kahte looma, kuid aru ei saanud kas need olid kauguses olevad eriti lühijalgsed Kanada hirved või künka tagant piiluvad karud. Veidike adrenaliini õhtusse, kuid korralikult ma karu siiski näinud ei ole. Tahaks aga samas ei taha ka.
Tegelikult on jooksmine kõige halvem asi mida teha, kui kohtad karu (aga kuna ma karu ei näinud otseselt ja tõtt ei vaadanud, siis valisin selle). Kui näed karu ja karu näeb sind ning sa jooksu pistad, siis arvab karu, et sa põgened ja hakkab sind taga ajama. Eks siin ikka on mõned inimesed hukka saanud ka seepärast, et panid karu eest jooksu.
Karude aktiivsus on praegu väga kõrge ja minult võttis see kogemus natukeseks ajaks üksi mööda metsi ja radasid uitamise isu ära.
Vahepeal oli Kanadas suur püha..Victoria day (kuninganna Victoria järgi). Mis tegeleikult kanadalaste jaoks ei ole midagi muud kui võimalus nautida pikka nädalavahetust (L-E) ja mis mulle tundub, et on algus nö suvehooajale. Kui ilmad on ilusad (ja vist isegi koledate ilmadega) ronivad kõik Kanadalased ja kanadameelsed oma kodusdest välja ning lähevad telkima/matkama/grillima.
Tegin seda minagi, sest Edmontonist tulid siiakanti Stina, David, Anna ja Justin. Meil oli kinni pandud telkmisplats Tunnel Mountainil. Jah, siin sa pead endale telkimisplatsi kinni panema, eriti just pikkadel nädalavahetustel ja suvel, sest muidu ei mahu ära ja üldjuhul omapäi kuskile metsa või jõe äärde telkima minna ei tohi. Nemad hakkasid laupäeva varahommikul Edmontonist liikuma, mina olin veel tööl ning just sel ajal kui ma töölt vabanesin, jõudsid nemad Canmore linna. Saime poe parklas kokku ja liikusime kõik koos telkimisplatsile. Tunnel Mountain on otse Banffi kõrval ja linna jalutada on seal olenevalt tempost 45min kuni 1h, võib olla isegi vähem. Telkimisplatsi sissepääsu oli ummik, sest kõik tahtsid ennast nö registreerida või näidata oma broneeringut. Telkimisala on sellel platsil suur, seal on nö kaks küla, millest üks on mõeldud vagunelamute jaoks ja teine telkide ning vagunelamutte jaoks. Telkimisplatsid on jagatud tähestiku ja numbrite kaupa. Seal mäel on A-K vist ja iga tähe juures veel omajagu platse (meie plats kandis numbrist G54). Kaugelt vaadates ei tundugi see mägi nii suur, et kõik sinna ära mahutada, kuid kuidagi need sajad platsid sinna siiski mahuvad. Telkimisplatsil on väike lõkkealus ja tool-laud. Ümberingi olid paljud paltsid juba täis ja rahvast tuli koguaeg juurde. Seega privaatsut polnud nagu Eestis kuskil suvalises kohas telkides. Meie lähedal oli ka pesumaja/WC, mis natukene meenutas mulle suviseid laagreid, kus kambakesi hambaid pesemas sai käidud.
Ma olin endale kogutud jootraha eest (sest selleks ajaks endiselt ei olnud mu SIN nrit tulnud ja seega palka polnud saanud) kokku ostundu matkavarustust-telgi, magamiskoti(d), madratsi jne.
Panime telgid üles, täitsime natukene kõhtu, pakkisime kõik toiduasjad, prügi ja muud lõhnavad esemed minu autosse ning liikusime Stina ja Davidi autoga esimesse matkasihtpuntki- Johnston kanjonisse.
Miks minu auto telkimisplatsile jäi? Sest mitte midagi ei tohi vedelema jätta, mis võiks karusid ja puumasid (metsloomi) ligi meelitada, kõik tuleb pakkida autosse. Osadel telkimisplatsidel on karukindlad kapid. Kui telgid kuskil mujal, kus ei ole selliseid võimalusi, siis on juhised, kuidas telkimisplats üles ehitada ning kuidas toitu jms asju hoiustada (ülsjuhul tuleb need kuidagi kahe puu vahele rippuma tõmmata, nii et karud nendeni ei ulataks ja puu otsast kätte ei saaks). Isegi jahutuskastid jms asjadesse toidukraami jätmine on keelatud, sest külmutuskast ei ole karukindel. Tavaliselt on telkmisplatside sissepääsude juures karude poolt lõhtud kast näidiseks toodud ja üles riputatud koos kirjaga, et see ei ole loomakindel.
Johnston kanjon on imeilus koht, kus lühikese matka järel näeb ilusat kanjonit, koskesid, sinist vett jne. Inimesi oli muidugi palju ja keegi oli otsustanud tulla selle kitsa raja peale kaksikute käruga..me arutasime, et kuidas ta sinna üldse mahtus. Õnneks pikka rada nii paljud inimesed ei läbinud, seega see oli natukene rahulikum. Mäest üles minnes ja koguaeg kõrgustesse tõustes tundsin kuidas süda hakkas kiiremini lööma ja õhk sai vahepeal justkui otsa. Üritasin küll hästi sügavalt hingata, et rohkem õhku oma kopsudesse saada, kuid õhku nagu polnud. Imelik tunne, et hingad ja hingad aga õhku ei tule. Mingi aeg kohanesin ja õnneks ära ei surnud. Tagasi tee oli lihtsam. Lootsin, et teeme ringi ja jõuame autodeni tagasi mingit teist teed pidi, kuid kahjuks pidin pettuma, kui öeldi, et peame sama tee uuesti läbima..
Veidi pikemalt matkates (mida meie tegime) tuleb ületada mägi (sh üle tunni tõusu ja siis veel langust ka), et jõuda tindipottideni. Tindipotid on looduslik väikeste kristallselge veega lompide/järvede kogum, mis on olenevalt aastajast värvunud helerohelisest kuni tumesiniseni. Seal samas ääres jookseb jällegi Bow River.
Hakkan siis nö algusest peale jutustama, mis vahepeal toimunud on. Ilma mõttes on olnud nii,et üldjuhul on ilm soe, päikseline ja üle 20 soojakraadi. Vahepeal sadas küll kaks korda ka lund (ühel päeval oli 28 kraadi ja järgmisel päeval oli 3 ja sadas terve päeva lörtsi). Aga nii see ilm siin Kanadas on. Tänaselgi päeval (10.06) on vihmane ja lörtsine, kuigi üleeile oli 27 kraadi ikkagi, eile tuli äge äikesetorm üle mägede ja täna sajab lörtsi.
Seoses ülisoojade ilmadega, mis on mägedest suure osa lumest ära sulatanud ning jõkke suunanud ja nüüd vihmaga on Bow Riveri veetase väga kõrge ning täna hommikul lugesin kuskilt, et osa maantejupist (A1 highway ja Trans Canada Highwayst) Bow valleys on vee tõttu suletud. Kaks aastat tagasi oli siin hästi suur üleujutus, kus veetase tõusis nii kõrgele, et uhtus ära suure silla ja juppe Trans Canada Higwayst, mis on üks suuremiad maanteesid Kanadas. Inimesed jäid oma kodudesse, hostelitesse jms kohtadesse lõksu ning osad inimesed kaotasid oma kodu üldse. Mina elan hetkel kõrgemal, seega kui peaks üleujutus tulema, siis mind see niivõrd ei mõjuta. Võib-olla ei saaks tööle-linna liikuda aga meie maja jääks vähemalt alles, lisaks on Al'il sahver toidukraami täis ja sellega peaksime ikka omajagu vastu.
 |
| Bow River mai keskpaigas. Veetase on madalam kui nüüd aga värv on pruun. |
Mai keskpaigas (täpsemini 12.mai) käisin jalutamas on enamvähema tavapärast rada linna ja hiljem ka tagasi. Läksin väikese ringiga, sest tahtsin näha kui palju vett on ühes järves, kus oma esimestel päevadel Canmoreis vaatamas käisin. Lõppkokkuvõttes oli sealkandis suur teeehitus ja ainult suured rekkad sõitsid minust mööda, kes Kanadala omasele viisakal moel hoo maha võtsid, et mitte mind täis tolmutada, mis siis, et mina jalutasin seal kus ei oleks tohtinud. Lõpuks jõudsin oma tavapärasele rajale, mis mulle väga meeldib. Liigub mööda jõeäärt, vahel rohkem metsasees vahepeal aasa peal, linna. Ilm oli super niiet lõppkokkuvõttes sain ka kena päevituse (mis nüüdseks on maha koorunud ja olen tagasi tavapärases valges olekus).
Tee kodu poolt alustades on umbes selline, et 500 läheb suht tee äärest, siis kaob rada metsa sisse ning jõgi voolab kõrval, kui metsa seest välja jõuan, siis algab imeline jõeaas, kust tee sinkavonak läbi jookseb ning uuesti puude vahele kaob, kuid siis on elumajad rajale suht läheda. Jõgi jääb linnapoole minnes alati paremale. Aasa alguses on üks väävliauk, kus mägedest tulev väävline vesi jõkke voolab ja loomulikult haiseb nagu mädamuna. Aga värv on ilus sinine. Vahetult enne linna jõudmist on veel üks lagedam plats koos suure mänguväljakuga, siis tuleb ületada sild ja olengi kohal. Mänguväljaku juures näen üsna tithi Kanada hirvesid ja sealkandis pesitseb üks seitsmepealine kari. Nad uitavad mööda platsi, tee peal, muru peal..neid väga ei huvita, kas seal inimesed ka liiguvad.
Olin tol päeval oma jalutuskäigult koju liikumas, jõudsin just linna poolt tulles aasa algusesse kui mulle tuli vastu üks rattur, kes küsis kui kaugele plaanin minna. Ütlesin, et lähen kolme õe kanti ning ta teatas selle peale, et pärast aasa, siis kui tee läheb uuesti metsa sisse, on raja ääres kaks karu... osad inimesed said veel hoiatatud ja nad keerasid otsa ringi. MIna ei saanud otsa ringi keerata, sest kodu jäi just sinnapoole. Küsisin temalt, kas ta kuskile teatas sellest, kuid ütles, et ta just liigub koju, sest telefoni ei ole kaasas. Andsin talle oma telefoni ning kahepeale teatasime mingitele ametnikele, et sealkandis nähti karusid.
Teadsin täpselt mis kohta ta mõtles ning see jääb jalgrajast u 20-30m kaugusele ning autoteegi on umbes sama kaugel. Mul oli küll karusprei kaasas, kuid kahest karust mööduda ja siis metsast läbi kodupoole jalutada ei tundunud tol hetkel eriti hea mõttena. Otsustasin sealt samast mööda mäge üles ronida ja suure tee peale minna ja loota, et karud tol hetkel tee peale ei roni.
Kõndisin mööda suurt teed kodupoole ja lähenesin karudele.. ise ikka mõtlesin, et mis ma siis ikkagi peale hakkan kui karu peaks teeperve äärest pea välja pistma. Jalutasin ja jalutasin..karusid ei näinud. Kui jõudsin sinna kohta kus nad olema peaksid, kiirendasin veidike sammu, sest kodu polnud kaugel. Siis kuulsin teeperve äärest (see on allamäge, seega me karudega üksteiste ei näinud) oksade praksumist..mõtlesin, et kurat küll ja panin jooksu, et jõuda järgmise kurvi taha. Ilmselgelt ei ole jooksmine minu lemmiktegevus kunagi olnud ja mägede hõreda õhu tõttu mul võhma eriti pikalt joosta ei olnud...Joostes, kõndides ja südeme põksudes jõudsin enamvähem kurvi juurde ja vaatasin tagasi. Nägin kahte looma, kuid aru ei saanud kas need olid kauguses olevad eriti lühijalgsed Kanada hirved või künka tagant piiluvad karud. Veidike adrenaliini õhtusse, kuid korralikult ma karu siiski näinud ei ole. Tahaks aga samas ei taha ka.
Tegelikult on jooksmine kõige halvem asi mida teha, kui kohtad karu (aga kuna ma karu ei näinud otseselt ja tõtt ei vaadanud, siis valisin selle). Kui näed karu ja karu näeb sind ning sa jooksu pistad, siis arvab karu, et sa põgened ja hakkab sind taga ajama. Eks siin ikka on mõned inimesed hukka saanud ka seepärast, et panid karu eest jooksu.
Vahepeal oli Kanadas suur püha..Victoria day (kuninganna Victoria järgi). Mis tegeleikult kanadalaste jaoks ei ole midagi muud kui võimalus nautida pikka nädalavahetust (L-E) ja mis mulle tundub, et on algus nö suvehooajale. Kui ilmad on ilusad (ja vist isegi koledate ilmadega) ronivad kõik Kanadalased ja kanadameelsed oma kodusdest välja ning lähevad telkima/matkama/grillima.
Tegin seda minagi, sest Edmontonist tulid siiakanti Stina, David, Anna ja Justin. Meil oli kinni pandud telkmisplats Tunnel Mountainil. Jah, siin sa pead endale telkimisplatsi kinni panema, eriti just pikkadel nädalavahetustel ja suvel, sest muidu ei mahu ära ja üldjuhul omapäi kuskile metsa või jõe äärde telkima minna ei tohi. Nemad hakkasid laupäeva varahommikul Edmontonist liikuma, mina olin veel tööl ning just sel ajal kui ma töölt vabanesin, jõudsid nemad Canmore linna. Saime poe parklas kokku ja liikusime kõik koos telkimisplatsile. Tunnel Mountain on otse Banffi kõrval ja linna jalutada on seal olenevalt tempost 45min kuni 1h, võib olla isegi vähem. Telkimisplatsi sissepääsu oli ummik, sest kõik tahtsid ennast nö registreerida või näidata oma broneeringut. Telkimisala on sellel platsil suur, seal on nö kaks küla, millest üks on mõeldud vagunelamute jaoks ja teine telkide ning vagunelamutte jaoks. Telkimisplatsid on jagatud tähestiku ja numbrite kaupa. Seal mäel on A-K vist ja iga tähe juures veel omajagu platse (meie plats kandis numbrist G54). Kaugelt vaadates ei tundugi see mägi nii suur, et kõik sinna ära mahutada, kuid kuidagi need sajad platsid sinna siiski mahuvad. Telkimisplatsil on väike lõkkealus ja tool-laud. Ümberingi olid paljud paltsid juba täis ja rahvast tuli koguaeg juurde. Seega privaatsut polnud nagu Eestis kuskil suvalises kohas telkides. Meie lähedal oli ka pesumaja/WC, mis natukene meenutas mulle suviseid laagreid, kus kambakesi hambaid pesemas sai käidud.
Ma olin endale kogutud jootraha eest (sest selleks ajaks endiselt ei olnud mu SIN nrit tulnud ja seega palka polnud saanud) kokku ostundu matkavarustust-telgi, magamiskoti(d), madratsi jne.
 |
| Tunnel Mountain lux sviit |
Miks minu auto telkimisplatsile jäi? Sest mitte midagi ei tohi vedelema jätta, mis võiks karusid ja puumasid (metsloomi) ligi meelitada, kõik tuleb pakkida autosse. Osadel telkimisplatsidel on karukindlad kapid. Kui telgid kuskil mujal, kus ei ole selliseid võimalusi, siis on juhised, kuidas telkimisplats üles ehitada ning kuidas toitu jms asju hoiustada (ülsjuhul tuleb need kuidagi kahe puu vahele rippuma tõmmata, nii et karud nendeni ei ulataks ja puu otsast kätte ei saaks). Isegi jahutuskastid jms asjadesse toidukraami jätmine on keelatud, sest külmutuskast ei ole karukindel. Tavaliselt on telkmisplatside sissepääsude juures karude poolt lõhtud kast näidiseks toodud ja üles riputatud koos kirjaga, et see ei ole loomakindel.
Johnston kanjon on imeilus koht, kus lühikese matka järel näeb ilusat kanjonit, koskesid, sinist vett jne. Inimesi oli muidugi palju ja keegi oli otsustanud tulla selle kitsa raja peale kaksikute käruga..me arutasime, et kuidas ta sinna üldse mahtus. Õnneks pikka rada nii paljud inimesed ei läbinud, seega see oli natukene rahulikum. Mäest üles minnes ja koguaeg kõrgustesse tõustes tundsin kuidas süda hakkas kiiremini lööma ja õhk sai vahepeal justkui otsa. Üritasin küll hästi sügavalt hingata, et rohkem õhku oma kopsudesse saada, kuid õhku nagu polnud. Imelik tunne, et hingad ja hingad aga õhku ei tule. Mingi aeg kohanesin ja õnneks ära ei surnud. Tagasi tee oli lihtsam. Lootsin, et teeme ringi ja jõuame autodeni tagasi mingit teist teed pidi, kuid kahjuks pidin pettuma, kui öeldi, et peame sama tee uuesti läbima..
 |
| Põhitee kanjoni ääres |
 |
| Matkasellid |
 |
| Kuldpuu |
 |
| Tindipotid |
Õhtul jõudsime natukene väsinutena telkimisplatsile tagasi , varusime puiduplatsilt lõkkepuid ning hakkasime õhtusööki tegema.
 |
| Natukene lõkkematerjali |
David oli kodus kana marineerinud, mina võtsin kaasa kartuleid ja maisitõlvikuid, mille ilusti hõbepaberisse mässisin ja lõkkele panime. Õhtusöök sai hea.
Selliste suurte "pühade" ajal on telkmisplatsidel alkoholi tarbimine keelatud, et ära hoida vahejuhtumeid. Aga paljudel inimestel olid koguaeg käes kohvitermosed ja muud topsikud, mis ilmselgelt ei olnud täidetud tee ja kohviga. Ka David ja Justin jõid õhtul palju "kohvi".
 |
| Lõkkegurmee |
Õhtul kiskus veidi jahedaks, kuigi lõkke ääres oli mõnus istuda. Mina pidin üksi oma telki minema (sest David ja Stina ei tahtnud mind oma kaissu võtta). Panin selga peaaegu kõik riided, mis mul kaasas olid, all oli õhuke madrats, magamiskott ning pugesin teise magamiskoti sisse. Telki võtsin kaasa ka karusprei. Muud asjad olid autos, ei hambaharja, -pastat või midagi mis natukene lõhnab ei tohi telki kaasa võtta (parem oleks peeru ka mitte lasta). Veepudel oli ka kaisus.
Öösel temperatuur langes nign tundsin kuidas päikesetõusu ajal külm telki ja magamiskotti puges. Tõmbasin ennast veel rohkem kerra ja pistsin oma nina magamiskoti sisse ja hakkasin koti sisse hingama, et sooja saada. Veidikene hakkas soojem ja 6 kihti riideid aitas ka kaasa.
Õnneks olid teised varajased ärkajad ja umbes seitsmest ajasime kargud alla, et kiiresti süüa ja minna uuele matkale. Tahtsime võimalikult vara liikuma hakata, et mitte liiklusesse kinni jääda ja matkarajal teiste inimestega tee pärast võidelda. Kuna külm oli luudes, siis riideid väga ei vahetanud, võtsin paar kihti õhemaks ja tegime minekut. söögiasjad ja prügi taaskord minu autosse ning sõitisme teise autoga.
Seekord oli suunaks Lake Louis. See kuulus Lake Louis, mis on kuulus kaldal asuva Fairmont luksushotelli, imeliste vaadete ja siniste järvede pärast.
 |
| Chateau Lake Loius |
Jõudsime sinna kohale umbes üheksa ajal ning kuna see asub u 1600m kõrgusel, siis oli seal veel külm, küllalt lund..ja juba ka turiste. Enamus käivad ainult hotelli ja järve vaatamas, kuid tegelikult on seal ona matkarajad, mida mööda liikuda. Meie taaskord valisime lisaks järve ja hotelli vaatamisele ka matkaraja, mis viis meid mäest üles 2200 m kõrgusele.
Hotellis ma olin pettunud veidi. Pildi pealt tundub ilus, kuid tegelikult oli kuidagi sile ja krohvine, sees me ei käinud, kuid väljast oleks võinud parem olla. Sõsarhotell Fairmont Banff Springs asub Banffis ja on ehitatud ümaratest kivides, näeb palju ilusam välja.
Igatahes..meie asusime matkarajale, mis viis meid ülesmäge mööda lund ja jääd kõigepealt Mirror Lake äärde ja sealt veel edasi esimese teemajani. Esimese saja meetri peale jõudsin ma juba korduvalt mõelda, et kas kogu tee ongi selline..mööda lund ja lörtsi, kitsas rada ja ainult ülesmäge...jah, kogu tee oli selline. Lisaks oli veel Lake Louis ja Mirror Lake täiesti jääs, seega helesiniseid veekogusid me seekord ei näinud.
Ronisime mööda mäge üles (raja alguses oli hoiuatuskiri, et ette võib tulla laviine ja rajale minek on omal vastutusel), meil oli oma vastutus olemas igatahes. Kuigi distants iseenesest ei olnud pikk (u 4km) siis tegi ühtlane tõus selle väsitavamaks, kuigi samas oli lihtsam kui eelmise päeva matk.. ma ei tea kas see oli lume peal matkamine või millest see tuli. Vahepeal astusin rajast mööda ja oli ühe jalaga puusani lumes, see juhtus teepeal veel mõnega meie kambast.
 |
| Imelised vaated |
 |
| Ikka üles ja üles |
 |
| Lake Agnes (2200m) |
Lõpuks jõudsime esimese teemajani, mis meie üllatuseks ja pigem mitteüllatuseks oli suletud. Aga vaade sealt kõrgelt oli imeline..sõime natukene küpsiseid ja kinnitasime keha. Kui teemaja on avatud, siis saab seal verandal istuda, süüa/juua ning vaadet nautida. Teemaja asub Lake Agnese kõrval, mis oli loomulikult jääs, kui taaskord ümbritestud mägedest ja metsast.
Esialgu oli plaan minna edasi ka teise teemajani aga kuna teeolud olid küllatli halvad ja see rada läheb rohkem kuristiku äärest, siis loobusime sellest ideest ning asusime mööda sama teed tagasi. Nüüd oli juba raja peal rohkem rahvast ning suurem osa neist liikus vaid Mirror järveni (ehk peegeljärv), kui seda järve guugeldate, siis näete, et sulanuna on see tõesti nagu peegel. Muidugi oli ka vapraid rändureid varbavaheplätudes, tossudes ja suveriietes, kes ka esimese teemajani rühkisid.
Igatahes on Lake Louis ja selle ümber asuvad matkarajad sihtpunkt juuliks, sest teemajasid ja neid imelisi järvesid tahan ma veel näha.
Tagasi tee läks kiiremini nagu ikka. Selle aja peale oli ilm läinud superilusaks ja soojaks, tegelikult hakkas juba matkates küllaltki soe aga meetrine lumi kuidagi ei meelitanud oma ülekihte väga seljast heitma.
 |
| Miski pasknääri sugulane (Steller's Jay) |
Kuna meie matk jäi natukene lühemaks kui alguses plaanitud, siis otsustasime tagasi telkimisplatsile minna, et siis Banffi jalutada.
Vahetasime riided ja asusime teele. Ilm oli soe ja tundsin kuidas päike kõrvetab. Linnas liikus liiga palju rahvast ja üleüldse oli väga mõnus ja suvine tunne.
Tegime kohalikus pruulikojas mõned õlled, ostsime bensukast jäätist ja asusime tagasiteele. Ilm oli super, seltskond oli super. Ülimõnus.
Telkimisplatsile jõudes tegime jälle lõkke üles ja hakkasime õhtusööki vaaritama. Davidil oli sealiha, mina tegelesin jälle maisi ja kartuliga. Õhtu oli tunduvalt soojem ja lühikeste pükstega sai hilisõhtuni istutud.
 |
| Lõkkegurmee vol 2 |
 |
| Kevad |
 |
| Tavapärased metsaelanikud |
 |
| Näljane Stina ootab süüa |
 |
| Lõkked ja vahukommid Põhja- Ameerikas |
Magama minnes panin igaks juhuks ikkagi kõik kihid riideid selga ja pugesin kotti, seekord külm ei hakanud, sest öised temperatuurid olid tunduvalt soojemad. Umbes kella viie ajal kuulsin kedagi ümber oma telgi krabistamas (kes arvatavasti oli orav), kuid ikka hakkad siis mõtlema, et kas see nüüd puuma või karu seal toimetab. Õnneks oli meie kõrval platsil üks suur koer nimega Bear (Karu), kes oli ka öösiti väljas ja puu külge seotud, mis andis natukene rohkem turvatunnet. Kuigi ta meie sealoleku ajal tõmbas ennast puu küljest paar korda lahti, et mööda jalutavaid koeri rünnata. Õnneks kuulas ilusti sõna ja läks kohe tagasi kui peremees kutsus, kuigi sai õiendada, et ennast jälle lahti rebis.
Viimasel hommikul sõime kõhud täis ja pakkisime asjad kokku, sest Stinat ja co ootas ligi viietunnine tagasisõit Edmontoni ja nad ei tahtnud ummikutesse jääda. Mina jõudsin umbes üheksast hommikul koju ning sain nautida/puhata matkamisest.
Taaskord oli mul ülihea meel, et Stina ja sõbrad siiakanti tulid ja minu ka matkama kaasa võtsid, sest nii mõnus nädalavahetus oli. Juulis millalgi lähme Mikuga (vahepeal jõudis peika siia..) neile Edmontoni külla.
Sünnipäevanädal algas ilusa ilma ja rohke tööga. Käisin omajagu tööl, kuid hommikustes vahetustes olemine andis võimaluse ülejäänud päeva päikest nautida..mida ka tegin. Ostsin küll 30SPF päikesekreemi, kuid ilmselgelt on mägedes päike teine..
 |
| Sain natukene päikest |
 |
| Lebonurk jõeäärses pargis |
Üks päev enne minu sünnipäeva saabus kauge külaline Austraaliast :) Kuid sellest juba järgmises postituses ja luban, et see tuleb enne kui üks kuu mööda saab. Mul läheb muidu kõik meelest ära.
Ilusat kevadet ja kirjutamiseni,
Mae Kanalast
No comments:
Post a Comment