Ma olen veel elus

Vabandan, et pole kirjutanud..sest ma olen tegelikult laisk blogi pidamisega..aga kuna ma lubasin seda pidama hakata ja olen juba mitmelt saanud ühiskondlikku survet, siis võtan end täna kokku ja teen ühe pika postituse. Kuigi mulle endale väga pikki postitusi ei meeldi lugeda, siis annan ka teile andeks kui te seda kõik läbi lugeda ei viitsi. On ju veel viimased Islandi seiklused ka kirjutamata...Edaspidi panen endale südamel, et vähemalt korra nädalas kirjutan.

Oma teisel päeval Islandil külastasin Blue lagooni. Reykjavikist u 40min bussisõidukaugusel asuv imeilus helesinine geotermaal laguun, kus saab ennast kortsu liguneda, savimaski teha ja niisama ilma nautida.  Väljas oli ilm endiselt hall, sombune ja külm, seega tundus soojas vees ligunemine eriti hea mõte.  Buss võttis mind otse hosteli eest peale ja viis ilusti enamvähem ukseni. Vahetasin riided ja läksin välja...jäine tuul ja madalad temperatuurid väga õue ei kutsunud aga... aga kui vette sain siis oli nii hea ja mõnus. Laguuni vesi on koguaeg u 38 plusskraadi. MÕNUS.

 Helesinine läbipaistmatu vesi oli väga mõnus. Lisaks sai nö savibaarist võtta tasuta selle sama laguuni lumivalget savi ja seda endale kasvõi üle kogu kere määrida.  Osades kohtades sai savi ka ise laguuni põhjast kaevata ja peale mätsida. Ligunesin laguunis umbes 2 tundi, siis hakkas juba palav..

Mina siin niisama..ilusamaks muutumas

Laguunist kojuviimiseks ootas jälle buss. Olles tagasi Reykjavikis, otsustasin natukene varem maha hüpata ja külastada maailma ainukest Peenisemuuseumi..sest miks mitte. Muuseum ise sai alguse sellest, kui selle asutajale kunagi kingiti vaala peenis vms (fakt vajab kontrollimist, kuid umbes nii see algas). Edasipidi sai sellest nö sisenali, et kui keegi läks reisile, siis tõi peenise. Ja kui sul neid peeniseid on juba palju, siis miks mitte avada muuseum, kus sa saad rahvale purkides marineeritud, kuivatatud, topisteks tehtud ja erinevates suurustes nokusid näidata. 

Alguses oli muuseum ühes väikelinnas, kuid nüüd on juba suuremates ruumides enamvähem Reykjaviki keskel..sest Reykjavik on nii väike, sellel ongi ainult keskus. Aga sellest hiljem.  Muuseumis oli tõesti väga, väga palju peeniseid. Paremal pool ka üks näide Skandinaavia trolli peenisest, mis leiti ühest kaevanduse koopast. Tõsilugu. Kuid kellel on soov teada kui suur või milline on nt vaala, elevandi, roti või seapeenis, siis küsige julgelt..mul pildimaterjali jagub. Muuseas on sellest muuseumist tehtud ka dokumentaalfilm "The Final Member," mille nimi tuleb sellest, et muuseumil puudus filmi tegemise ajal ainult üks eksemplar- inimese peenis. Aga nüüd on neil ka see olemas. Üks vanamees annetas selle pärast oma surma. Kuidagi kortsus ja kokkutõmmanud oli ja hulpis kurvalt vedeliku sees.. Muuseumil on veel ootejärjekorras mitu peeniseannetajat sh. ka maailma kõige pikem peenis, mis kuulub Jonah Falconile. Lisainfoks, et tavaolekus on ta noksi pikkus 24cm, tavainimese keskmine pikkus on mingite uuringute põhjal 9-10cm. Niiet jah.. see oleks päris hea eksemplar muuseumi eksponaatide hulka. Kõik härrad ja poisid ja vanemad mehed, kes seda loevad, ka teil on võimalus oma kallis ihuliige sellele samale muuseumile annateda. Kirjutage kiri, millega kinnitate, et pärast teie surma on muuseumil õigus teie peenisele ja asi korras. Aitab nüüd sellest.. pole elu sees niipalju peenistest rääkinud

Pärast muuseumikülastust viisin märjad riided koju ja läksin linnapeale jalutama. Vahepeal veel niipalju,et Island on tõesti kallis koht aga neil on hästi palju Skyre, mis on hea. Tahtsin poest süüa osta ja jäin Skyri riiuli eest kohe pikemalt pidama, sest neid oli seal samapalju nagu kaubamajas viina.

Ostsin minagi endale 3 skyri ja midagi veel hamba alla. Maksin selle eest rohkem kui oleks tahtnud aga mis seal ikka. Oma hostelitoas olnud tüübiga ka arutasime, et peab söömist piirama 2xpäevas. Ta ütles, et kaalub dieedile jäämist ja 1x päevas süüa..kuigi ta oli niigi kilu. 

Ülejäänud päeva jalutasin mööda Reykjaviki ja nautisin ilusaid vaateid. Nii tore väike linn. Igale poole jõuad jala. Otsisin ka kohta kus süüa ning järgisin oma lennukisõprade soovitust ning läksin sellisesse kohta nagu Þrír frakkar, mis Islandi keeles tähenab kolm kala. Pakub kohalikku Islandi toitu ja jooki. Esimene asi mida menüüs nägin ja muuseas kõige odavama hinnaga oli Hakarl. Hakarl on Islandi rahvustoit, lihtsalt öeldes fermenteeritud haikala. Muidugi ma küsisin, et kas see on midagi sellist mida ma terve portsu ära sööksin. Ettekandja vastas ausal- EI.  Seejärel seletas, et lõhn on jube.. alguses on maitse jube, lõpus on ka jube aga seal vahepeal kuskil on pris maitsev ja sellise tugeva juustu maitsega. Mitte just kõige parem müügiartikkel ühe toidu kohta. Aga mind see ei hirmutanud, sest mulle tugevamaitselised ja haisvad juustud meeldivad. Mul läks õnneks ja ta ütles, et toob ühe tüki, maja kulul, mulle maitsmiseks..juhuu.  Seejärel tõi ta mulle lauale ühe ilusa valge kuubiku. Ütles, et see on veel natukene jääs ja haisu väga tunda ei ole. Võin lasta natukene sulada ja siis süüa. Ütleme ausalt, et olles maitsnud ja tundnud Surtströmmingut, siis oli see valge väike kuubik väga süütu ja isuäratav.

Tavapäraselt konsumeeritakse Hakarli nii, et võetakse kuubik või kaks ning rüübatakse kohalikku samakat peale. Kolm kala seda küll nii ei serveeri aga kui ma oleksin kuskil rannakülaspeol, siis just nii seda saaksin. 

Võtsin tiku kätte ja pistsin haikala suhu...ei olnudki nii hull. Maitse meenutas tõesti natukene nagu Blue stilton juustu, ei olnud väga tugevat järelmaitset ega midagi. Mina sööksin seda teinekord veel ja siis juba õigesti. Muidugi on neid Hakarleid ka erinevaid sorte ja ju siis mõni on hullem, sest maailmakuulus kokk Anthony Bourdain on öelnud, et Hakarl on kõige jubedam ja vastikum asi, mida ta kunagi söönud on. 

Reykjaviki keskus ise on täis mõnusaid väikseid ja värvilisi maju. Palju on USA mõjutusi nt tänavasildid, valgusfoorid ja suurel hulgal hot dogi putkasid, muidugi ka burgereid jms rämpstoitu (sellest hoolimata ei ole Islandil McDonaldsit, viimane/ainuke USA ikooniline söögikoht suleti pärast 2005 aasta majanduskriisi ajal). Kuigi Island on iseseisev juba aastat 1944, siis lahkusid viimased Ameerika väed sealt alles 1980 alguses. Nende baas oligi praeguses Keflaviki (Reykjaviki) lennujaamas, mis pärast nende lahkumist ümber ehitati, sest hoonetekompleks ja maanudmisrada olid juba olemas.  Hästi palju oli Reykjavikis ka USA turiste, sest just seal käib läbi hästi palju lende, mis tulevad ja lähevad USAsse või USAst. Islandair pakub suurepärast võimalust kõigile inimestel, kellel seal ümberistumine, ilma lisaraha küsimata (va üleüldine islandil elamine)kuni 7 päeva saarel peatuda.  Hea turismikasvatamise nipp.

Kiki-queerbar

Palju ägedat tänavakunsti

Island on kindlasti koht kuhu tahan kunagi veel tagasi minna, sest kahe päevaga kõiki vaatamisväärsusi (liustikud, vaalavaatlus, geisirid, mäed jne) läbi käia ei jõua  ja lisaks oli minu külastuse ajal ilm väga sombune ja hall. Eeldusel, et neil natukene ikka on seal suve ka, siis peaks järgmine kord just suvel minema.  Aga esimeseks korraks piisas küll. 

Pakkisin oma kotid kokku ja liikusin lenujaama poole, jällegi tuli buss mulle otse hosteli ette järgi ning viskas lennujaama ukse eest välja. Äärmiselt mugav. Ees ootas u 7h lendamist. Ma olin täiesti kindel, et maandun Kanadas pühapäeva ehk 9.aprillil, seda ütlesin ka Stinale, kelle juurde alguses pidin minema ja kes lahkesti öömaja pakkus.. aga teate mis ma ju rändasin ajas tagasi ja maandusin tegelikult hoopis laupäeval 8.aprillil... 

Aga sellest juba järgmisel korral. Luban, et kirjutan lähima kahe päeva jooksul ja siis juba kõik kaks nädalat korraga, mis siiamaani Kanadas toimunud on..kas ma olen leidnud töö, elukoha, kas karu on mind ära söönud, kas olen pidanud maha müüma oma telefoni, käekella ja jalanõud..kõigest sellest õige pea. 

Lisaküsimus sarjast "Faktid, mida sul tegelikult pole vaja teada aga samas miks mitte." Kõigi osalejate vahel loosin välja purgi vahtrasiirupit!

Kust on pärit Wolverine (koomiksitegelane)? Wolverine on päriselt ka loom, meiekeeli ahm,  nende soengud on natukene sarnased. 

                         
via GIPHY

Kirjutamiseni, 

Maekas

Megastar

Esimene reisipäev on  möödas. Hetkel väga suurt reisielevust ei ole, sest magasin vähe ja eelmisest reisist on vist veel liiga vähe aega möödas, väga ei oota eriti pikka üle ookeani lendu. Eks elevus suureneb, kui Euroopast välja lähen ja Kanada piiril kontrolli ootan.

6.aprilli hommikul oli sadamas mind üks ääretult tore kamp saatmas, et edastada mulle veel häid soove ja mitu, mitu kalli. Aitäh sõbrad!

Kas te ei leia, et Mari-Liis on sellel pildil rohkem mu ema moodi kui ma ise?!

 Hüvastijätud tehtud, astusin laevale. Uuele Megastarile ja ning kobistasin oma kahe kotiga mööda laeva ringi. Kui sain suurema kotis pagasihoidu antud, siis istutasin loomulikult oma tagumiku rootsi lauda maha ja laadisin kere peekonit täis. Uus laev oli harjumatu, sest ma ei teadnud kus midagi asub. Soome jõudes ei leidnud ka väljapääsu ning jalutasin oma kahe kotiga ringi nagu eksinud kaamel. Lõpuks pidin ikka poest abi küsima.. (ühed tüübid veel eksinud, need võtsid siis mulle sappa ja Soome me lõpuks jõudsime). Jõudsin jube vara, sest lennuk läheb alles 15.35. Passin lennujaamas ning kirjutan, mugin Tiina-Mai  kingitud idusid ja Mariti kingitud müslit šokolaadis (terve tahvel läks sisse ja kuna seal on hästi palju kuivatatud asju ja kaerahelbeid, siis mul ei olegi väga süümekat, et terve tahvli korraga ära sõin).

Maailma kõige toredama ja teemakohasema salliga.

  Viimasel ajal olen ikka üha rohkem ja rohkem tõdenud (ma teadsin seda tegelikult juba ammu aga nüüd eemale minnes see tunne süveneb), et ma olen ikka väga ägedatest ja lahedatest inimestest ümbritsetud.

Näiteks näevad Aatomiku sõbrad väga suurt vaeva, et mu lahkumine võimalikult keeruliseks teha. Küll toredate isekootud salliga, selle vahva pildiga ja üleüldse nina alla hõõrumisega, et ma jään igast asjadest ilma jne. Ja tegelikult üleüldse Väikesest Päikesest on natukene raske lahkuda sest niipalju uusi sõpru, kogemusi ja arenemist on temaga kaasa tulnud. Samas on tunne, tahaks aja maha võtta ja liiguks edasi.

Marit korraldas ka toreda üllatuslahkumispeo koos teise üritusega, mis tegelikult oli väga tore. Lisaks veel igast toredad märkmikud, albumid, pildid ja meened, mida kaasa võtta vaadata, jalga/selga panna ja ära süüa.  Osasid asju ei tohtinud ma enne Kanadat vaadata, seega avastamist veel jagub. Ärme nüüd liiga sentimentaalseks ka muutu, sest tegelikult läheb aasta väga kiiresti ja üsna ruttu olen juba tagasi. 

Sihi mnemo och üllatuslahkumispeo seltskond

Istun praegu Reykjaviki hostelis. Viiene ühikatuba on. Hetkel on minuga samas toas üks jaapanlane ja üks tüüp San Franciscost. Väljas ladistab vihma ja ilm on hall. 

Helsinki-Reykjaviki lennul istusid minu kõrvale kaks britti. Üks umbes viiekümnene, teine noorem. Kohe hakkasid juttu ajama ja olid üldse toredad. Siis sain aru, et ma olen ikka Eestlane. Ta küsis igast asju, kus ja kust ja kuhu..ma vastasin aga alguses üldse ei küsinud mis ise teete ja kust tulete. Istusin seal niisama ja mõtlesin, et vist oleks viisakas nende vastu ka huvi tunda..Kanadas hakkan ka avatumaks inimeseks ja ei põrnitse omaette kui keegi minuga räägib.

 Suht lennu alguses pakkusid, et võivad mu autoga hostelisse viia..ma olin muidugi kohe nõus kui kaks võõrast mind võõras riigis võõrasse kohta sõidutada tahavad. 

Lennuk maandus, ootasime pagasit aga nende oma ei tulnud. Kuna neil eelmise lennuga oli nii lühike vahe (jooksid põhimõtteliselt ühelt lennukilt teisele), siis pagas kahjuks kaasa ei jõudnud. Mis on kahju muidugi, sest nooremal tüübil, Griffil olid asjad kaasas umbes viieks kuuks. Uurisingi, et mis nad siin teevad üldse. Griff on maailmarändur, praegu tuli viieks kuuks siia (juba mitmendat aastat) ja on tuurijuht. Vahepeal on USAs, vahepeal kuskil Prantsuse alpides. Pruut pidi kodumaal ehk britannias olema. Ütles, et kannatlik pruut on.

Vanem mees, Sasha, tegeleb kinnisvaraga ja arendusega..ja ehitusega ja siis sisekujundab ka neid asju mis ehitab. Aga sain aru, et Islandil on ka mingi hotell/rendimaja vms. Sama ka Prantsusmaal ja veel mingites kohtades..igatahes mõlemad on rändurid. 

Mina sain hostelisse ning andsin neile kaasavõetud Eesti kommi. vastutasuks sain kalli. Lisaks küüdile sain soovitusi, kuhu sööam minna ja mida teha. Muuseas rääkisid, et Islandil on selline telefoniäpp, et kui hakkad kedagi sebima, siis saad vaadata, et ega ta su sugulane ei ole (või vähemalt väha lähedalt sugulane), sest siin on ju vähem elanikke kui Tallinnas.

 Igatahes on reis  toredasti alanud ning loodan, et positiivseid ja lahkeid inimesi kohtan veel palju. 

Homme ootab mind Blue Lagoon, kus plaanin päev läbi liguneda ja kortsu tõmmata. Kindlasti on sealsed veed, muda ja kõik muu äärmiselt hea mu kehale ning vaimule.

Päev on olnud pikk ning silm vajub kinni!

Kirjutamiseni, 

Maekas 

  

Viimnepäev

Jäänud on veel üks päev. Tunnen, et ma ei ole üldse valmis.. vaimselt olen aga füüsiliselt mitte. Asjad veel pakkimata. Kuidagi laiali on olla ja üldse ei teagi, mida võtta ja mida jätta. Plaan on reisida küllaltki kergelt, kuid päris paljalt ka ei saa minna. Samas on kohapeal ju ka poode ja asju ning kui kiirkorras millestki puudust tuleb, siis vutt, vutt poodi. Pigem on praegu "murekoht" see, et mul ei ole elamist. Ma otseselt ei muretse, sest kohapeal on elukohta lihtsam leida ning alguses saan kuskil hostelis olla.. aga noh, veits ikka mõtlen, et kuuse all on veel külm magada.

Tavapäraselt endale, olen ma kõik muidugi ka viimasele minutile jätnud ja nüüd kirun, et mingid asjad oleks võinud juba ammu valmis pann ja välja otsida.. aga mis seal ikka, mõned asjad ei muutu. Üleüldse on kätte jõudnud see hetk enne igat reisi, kui ma ei viitsi ja ei tahagi minna, sest sellega kaasneb nii palju sebimist. Ja mida mina siis teen, selle asemel, et toimetada?? Kirjutan blogi.
 Kanadas hakkan paremaks inimeseks ja proovin asjad õigel ajal ära teha..endal ka kergem olla ja närvirakke jääb rohkem alles.

Mis täna veel vaja teha.. asjad pakkida ja veenduda, et kõik vajalikud paberid on olemas, et ma ikka riiki sisse saaksin. Kes veel ei tea, siis mul ei ole viisat vaid sissesõiduluba. Viisa antakse (kui antakse) piiri peal ning selle otsutavad ametnikud pärast minuga vestlemist ja paberite kontrollimist. Seega, kui ma neile ei meeldi, siis nädala pärast näeme ;).



Homme sõidan varajase laevaga Soome, sealt lendan Islandile, kus viibin kaks ööd ja kondan natukene  ringi, pühapäeval algab sõit Edmontoni poole ja esmaspäeva õhtuks (kohaliku aja järgi) olen Edmontonis kohal.


Kirjutamiseni,

Mae


PS! Parandus. Kuna mul on kuupäevad  ja päevad sassis, siis lendan ma tegelikult juba laupäeval ja hoopis pühappäeval jõuan kanadasse.