Megastar

Esimene reisipäev on  möödas. Hetkel väga suurt reisielevust ei ole, sest magasin vähe ja eelmisest reisist on vist veel liiga vähe aega möödas, väga ei oota eriti pikka üle ookeani lendu. Eks elevus suureneb, kui Euroopast välja lähen ja Kanada piiril kontrolli ootan.

6.aprilli hommikul oli sadamas mind üks ääretult tore kamp saatmas, et edastada mulle veel häid soove ja mitu, mitu kalli. Aitäh sõbrad!

Kas te ei leia, et Mari-Liis on sellel pildil rohkem mu ema moodi kui ma ise?!

 Hüvastijätud tehtud, astusin laevale. Uuele Megastarile ja ning kobistasin oma kahe kotiga mööda laeva ringi. Kui sain suurema kotis pagasihoidu antud, siis istutasin loomulikult oma tagumiku rootsi lauda maha ja laadisin kere peekonit täis. Uus laev oli harjumatu, sest ma ei teadnud kus midagi asub. Soome jõudes ei leidnud ka väljapääsu ning jalutasin oma kahe kotiga ringi nagu eksinud kaamel. Lõpuks pidin ikka poest abi küsima.. (ühed tüübid veel eksinud, need võtsid siis mulle sappa ja Soome me lõpuks jõudsime). Jõudsin jube vara, sest lennuk läheb alles 15.35. Passin lennujaamas ning kirjutan, mugin Tiina-Mai  kingitud idusid ja Mariti kingitud müslit šokolaadis (terve tahvel läks sisse ja kuna seal on hästi palju kuivatatud asju ja kaerahelbeid, siis mul ei olegi väga süümekat, et terve tahvli korraga ära sõin).

Maailma kõige toredama ja teemakohasema salliga.

  Viimasel ajal olen ikka üha rohkem ja rohkem tõdenud (ma teadsin seda tegelikult juba ammu aga nüüd eemale minnes see tunne süveneb), et ma olen ikka väga ägedatest ja lahedatest inimestest ümbritsetud.

Näiteks näevad Aatomiku sõbrad väga suurt vaeva, et mu lahkumine võimalikult keeruliseks teha. Küll toredate isekootud salliga, selle vahva pildiga ja üleüldse nina alla hõõrumisega, et ma jään igast asjadest ilma jne. Ja tegelikult üleüldse Väikesest Päikesest on natukene raske lahkuda sest niipalju uusi sõpru, kogemusi ja arenemist on temaga kaasa tulnud. Samas on tunne, tahaks aja maha võtta ja liiguks edasi.

Marit korraldas ka toreda üllatuslahkumispeo koos teise üritusega, mis tegelikult oli väga tore. Lisaks veel igast toredad märkmikud, albumid, pildid ja meened, mida kaasa võtta vaadata, jalga/selga panna ja ära süüa.  Osasid asju ei tohtinud ma enne Kanadat vaadata, seega avastamist veel jagub. Ärme nüüd liiga sentimentaalseks ka muutu, sest tegelikult läheb aasta väga kiiresti ja üsna ruttu olen juba tagasi. 

Sihi mnemo och üllatuslahkumispeo seltskond

Istun praegu Reykjaviki hostelis. Viiene ühikatuba on. Hetkel on minuga samas toas üks jaapanlane ja üks tüüp San Franciscost. Väljas ladistab vihma ja ilm on hall. 

Helsinki-Reykjaviki lennul istusid minu kõrvale kaks britti. Üks umbes viiekümnene, teine noorem. Kohe hakkasid juttu ajama ja olid üldse toredad. Siis sain aru, et ma olen ikka Eestlane. Ta küsis igast asju, kus ja kust ja kuhu..ma vastasin aga alguses üldse ei küsinud mis ise teete ja kust tulete. Istusin seal niisama ja mõtlesin, et vist oleks viisakas nende vastu ka huvi tunda..Kanadas hakkan ka avatumaks inimeseks ja ei põrnitse omaette kui keegi minuga räägib.

 Suht lennu alguses pakkusid, et võivad mu autoga hostelisse viia..ma olin muidugi kohe nõus kui kaks võõrast mind võõras riigis võõrasse kohta sõidutada tahavad. 

Lennuk maandus, ootasime pagasit aga nende oma ei tulnud. Kuna neil eelmise lennuga oli nii lühike vahe (jooksid põhimõtteliselt ühelt lennukilt teisele), siis pagas kahjuks kaasa ei jõudnud. Mis on kahju muidugi, sest nooremal tüübil, Griffil olid asjad kaasas umbes viieks kuuks. Uurisingi, et mis nad siin teevad üldse. Griff on maailmarändur, praegu tuli viieks kuuks siia (juba mitmendat aastat) ja on tuurijuht. Vahepeal on USAs, vahepeal kuskil Prantsuse alpides. Pruut pidi kodumaal ehk britannias olema. Ütles, et kannatlik pruut on.

Vanem mees, Sasha, tegeleb kinnisvaraga ja arendusega..ja ehitusega ja siis sisekujundab ka neid asju mis ehitab. Aga sain aru, et Islandil on ka mingi hotell/rendimaja vms. Sama ka Prantsusmaal ja veel mingites kohtades..igatahes mõlemad on rändurid. 

Mina sain hostelisse ning andsin neile kaasavõetud Eesti kommi. vastutasuks sain kalli. Lisaks küüdile sain soovitusi, kuhu sööam minna ja mida teha. Muuseas rääkisid, et Islandil on selline telefoniäpp, et kui hakkad kedagi sebima, siis saad vaadata, et ega ta su sugulane ei ole (või vähemalt väha lähedalt sugulane), sest siin on ju vähem elanikke kui Tallinnas.

 Igatahes on reis  toredasti alanud ning loodan, et positiivseid ja lahkeid inimesi kohtan veel palju. 

Homme ootab mind Blue Lagoon, kus plaanin päev läbi liguneda ja kortsu tõmmata. Kindlasti on sealsed veed, muda ja kõik muu äärmiselt hea mu kehale ning vaimule.

Päev on olnud pikk ning silm vajub kinni!

Kirjutamiseni, 

Maekas